Maria Ruubas
Valmar Voolaid Et ei oleks vääriti mõistmist – tegemist on ikkagi mõistusabieluga. Kaks iseseisvat indiviidi pidasid autos teel tööle vestluse, kus jõuti arusaamani, et antud samm on ju lihtsalt kohutavalt mõistlik ning lõid käed. Ja kui ma ütlen, et löödi käed, siis ei, ma ei väljenda end kujundlikult. Kohe päriselt löödigi käed. Meie oma veidra käepigistusega, mille kohta nii peategelased kui ka teised on öelnud, kui nerdy. Ja siis justkui oligi kõik tehtud.
Õhtuks hakkas aga kriipima, et seda tuleks ju nüüd siiski kuidagi ka mateerias väljendada. Kihlasõrmuse soov puudus. Otsustati, et kosjapulk oleks asjakohane. Kombeid järgides visati valitud neiu tuppa kaunilt nikerdatud pulk. Kui too tuppa jäi, võis kosja tulla; kui see aga välja visati, siis jäi jutt lühikeseks. Meitel jäi tuppa, sai lindigi külge. Et me suure saare ja maailma peal üksteist ära ei kaotaks, sai pruut kihlasiidi, sest abielunaisel peab ikka pea kaetud olema ning peig kihlavilla, mida hea soe ümber tõmmata, kui pruudi pehmed käed liialt kaugel.
Kihlusest pulmadeni jõuti umbes täpselt 30 päevaga. Mitte, et see tingimata nii planeeritud oleks. Aga tõele au andes, pidi see olema lihtne ning väike registreerimine, millel vaid pere tunnistajaks. Et siis järgmiseks aastaks koguda jõudu ning rammu, pidamaks maha üks õite korralik pulmapidu. Seega ajaaken tundus tehtav ning taas korrates enda mõtet – mõistlik. Ja tegelikult oleks patt kurta ajanappust. Isegi sõrmused jõudsime endale ise teha.
Nimelt. Uuris ehtekunstnik pärast mõne minutilist vestlust, et kas me ei tahaks endale ise sõrmuseid teha. Ja me tahtsime. Isegi mina, käelistes tegevustes totaalselt andetu, tegin peiule sõrmuse, mida ta nüüd uhkelt kuni aegade lõpuni kannab. Ja niisama kaua on meeles nende tegemine. Lõppviimistlus toimus mesindustalu verandal, kus kuld sai poleeritud, saatjaks mesimagus lõhn ning viimased tahud löödud mesilaste sumina saatel. Ehk jah, võib-olla tõesti nüüd tagantjärele mõeldes oleks võinud seal kuskil olla hetke, kus oleksime võinud mõista. Mõista, et…
…jah, kuidagi juhtub nii, et sellest lihtsast suvelõpupeost saab siiski pulm, kus ei puudu tanutamine ehk pruudile abielunaise peakatte pidulik pähepanemine, kus peig talle kingitud noaga abielumeheks lüüakse, sest väidetavalt olla igas õiges Eesti pulmas möök olnud. Ja misse nuga ikka muud ole, kui pisike möök. Tõsi, peig küll põlletamise idee juures tõrkus öeldes, et tema käsi seda tegema ei tõuse, kuna tal oleks tunne, et see oleks justkui pitser mõttele: sina, naine, lähed nüüd kööki. Pulm, kus ei puudunud noorpaari jaoks mitutkümmet kellukest helistavad lähedased, kus on pruudi lemmik – sool, kuhu kõik külalised said lisada kuivatatud ürte ning lillekroonlehti heade soovidega ning peiu lemmik – kohv, mis oli külastajatele armastuse seguks keeratud ja kõigile kaasa anti. Kus ei puudunud pulmaleib, mida koos murda ning õunapuu, mida ühiselt istutada. Ja kus ei puudu kaelkirjaku miniatuurne kuju, sest kuidas sa ikka muidu pulmi pead.
Aga kogu selle juures oli see siiski ütlemata lihtne, armas ja meielik, kuhu mahutus ääretu hulk armastust ning tänulikkust ning hoituse tunnet. Kuid rohkem kui selgeks sai see, miks vaid korra abiellutakse!
Palju love
Sinu Memm ja Taat
