Reedel anti Suuremõisa lossis avatakt Hiiumaa kultuuriaastale ja premeeriti kultuuriloojaid, kes eluajal või eelmisel aastal eriliselt silma paistnud.
Kultuuripärli laureaadipreemia pälvis kirjanik Vaapo Vaher mullu ilmunud teose “Hiiumaa kirjanduse lugu. Esseid ja uurimusi” eest. See on Kultuuripärli 14aastase ajaloo jooksul teine kord, kui pärliks valitakse raamat – 2015. aastal said selle Hiiumaa koguteose koostajad Helgi Põllo, Aivi Telvik ja Ermo Mäeots MTÜst Hiiumaa Teabekapital. Samast koguteosest sai impulsi ja alguse ka Vaapo Vaheri üheksa aastat kestnud hiigeltöö, mis mullu päädis kaheosalise ja ligi 1800leheküljelise Hiiumaa kirjandusloo ilmumisega.
Saali aplausi saatel võttis Vaapo Vaher vastu keraamilise pärlikarbi ja lillekimbu ning tunnistas aplausi vaibudes, et vaimustus materjalist ja läks nii, et alustas ega saanud enam pidama.
Kultuuripärli laureaat rääkis, et mõtles Suuremõisa peole tulles, mis on see tingimus, mille täitmisel ta võiks selle preemia saada. Viidates 2016. aasta Hiiumaa Kultuuripärli, paadimeister Aini [Tähiste] öeldule, et Hiiumaad tuleks suuremaks teha, kaalus ta, kas tema on seda suutnud. Ja tsiteeris ajakirjas Looming ilmunud arvustust, mille kirjutaja on enda jaoks avastanud justkui uue Hiiumaa. Kui varem arvas too kirjutaja, et Hiiu saar on koht, kus mõned kirjanikud suvitamas käivad, siis nüüd teab ta, et see on midagi enamat – see on süsteem.
“Mul on tunne, et see raamat andis ka hiidlastele endile mingi tunde hiidluse seesmisest olekust, hiidlase võimeist, Hiiumaa sidemeist terve Eesti kultuuriga,” nentis laureaat, et väikese Hiiumaa sees on üks teine, suurem, mida tal on oma teoses õnnestunud avada.
Tuleb suurem preemia
Kultuurkapitali Hiiumaa ekspertgrupi kontaktisik Ermo Mäeots ütles, et inimesi, kelle teeneid Kultuuripärliga tunnustada, saarel jagub.
“Tõsi küll, seekord ei olnud Vaapo Vaheri kõrvale kedagi samaväärset panna – see hiigeltöö, mida ta üheksa aasta jooksul on teinud ja mida meil oli rõõm oma MTÜga Hiiumaa Teabekapital kaante vahele aidata, on igal juhul veel suuremat preemiat väärt kui Kultuuripärli preemia,” ütles Mäeots. “Ja ma tean ka, et see suurem preemia veel tuleb.”
Läbi Hiiumaa prisma
Mäeots ütles, et on kahest osast koosnevat ja kokku ligi 1800 lehekülge sisaldavat Hiiumaa kirjanduslugu juba lugenud: “See raamat on väga ladusalt ja lahedalt kirjutatud ja seda on mõnus lugeda – usun, et ta ise ka nautis tööd algmaterjaliga ja ühel hetkel tekkis lihtsalt hasart.”
Kulus autoril selle hiigelteose kokkukirjutamiseks ju üheksa aastat uurimistööd ja kirjutamist.
Mäeots ütles, et talle meeldib määratlus, et see raamat ei ole ainuüksi Hiiumaa kirjanduslugu, vaid midagi enamat – vaade Eesti kirjandusloole läbi Hiiumaa prisma.
Mandrilt vaadates
Mäeots on juba kaks aastat töötanud mandril, algul juhtis ta Viimsi valla haridus- ja kultuuriosakonda nagu kunagi Hiiu maavalitsuseski, praegu haridusosakonda. “Nüüd on kaks eraldi osakonda, kultuur ja haridus, aga töökoormused läksid nii suureks, et ei olnud enam otstarbekas neid ühes osakonnas pidada,” selgitas Mäeots.
Küsimusele, milline paistab saare kultuurielu nüüd mandrimaa poolt vaadates, vastas Mäeots nii: “Ma ei arva, et mandri kultuurielu oleks rikkalikum, võib-olla seal on ligipääsetavus parem ja lihtsam esinejaid kutsuda – eks see kõik sõltub ressurssidest, – aga see, mida tehakse Hiiumaal, näiteks see, mida me täna õhtul nägime, on just eemalt vaadates väga suur samm edasi.”
Mäeots lisas, et tal on väga hea meel selle üle, mis saare kultuurielus ja Hiiumaal üldse praegu toimub. “Kui vaatame, mida siin praegu tehakse, kõik see ehitusprotsess, mis on käima läinud ja kui palju uusi võimalusi juurde tuleb, siis see on täiesti erakordne. Midagi pole läinud tagasi, kõik on läinud edasi – palju paremaks!”
