Oli aeg hakata sealt Abruka lõunatipust Pitkaninalt tagasi vantsima ning niitude ja metsa vahel jäid veel kord teele liigirikkad võsad. Teise maailmasõja aegne moonakelder...
Metsatee hakkas laialehiste puude varjust välja jõudma. Veel üks lai jalakas, välul jumalakäpad. Metsaservas kubisesid verevad kontpuud, kibuvitsad ja teised, et kohe järg niitudele...
Olime oma matkal jõudnud Abruka edelaranna lähistele. “Klokviit!” hüüdis keegi. “Kiivitaja,” tähendas Helle selgituseks. Ja siis esitleti mulle Abruka järve. Noh, muidugi pole see...
Abruka lõunaosa metsa keskel hoitakse lagedana vana heinamaad. Siin, endises metsavahikohas asub meeldiv puhkepaik pinkide-laudadega. Eakate jalakate all leiab keldri ja teisal tähistab kivikuhil...
Ärkamine päikest täis sooja maihommikusse. Paras eksootika mulle, Hiiumaa keskelt männimetsa vahelt tulnule: meri helendas kohe akna taga, taamal Kasselaid; kajakad ja teised merelinnud...
Suur soojus oli välja meelitanud hordidena sääski. Tee kulges niitude järel läbi lodusalumetsa. Piisas vaid korraks seisatada, kui juba kostis: “Iii-iii-iiiii.” Taas lagedamal lõokestesirinas...
See oli mäletamist väärt reis, tol septembrikuul 2003 Abrukal. Kui Paju talu Andrus meid, võhivõõraid, ekspromt enda poole elama võttis. Oi neid saarel ringi...