HELJA KAPTEIN Kui laevad kodusadamas ja kalurite päev peetud, on Hiiu Kaluri traalimehed maal. Ka traaleri Papisaare leidsin Suursadamast kuivalt maalt. Alus oli vintsiga dokki tõmmatud ja kui laevatekile pääseda tahtsid, tuli mööda redelit ronida kuue meetri kõrgusele. Kajutis ootas kaks kaptenit, Papisaare kapten Vjatšeslav Utjupin ja Lavassaare kapten Hannes Ojala.
Ojalal oli samal päeval 62. sünnipäev – õnnitlused võeti vastu, aga pidu ei peetud, sest töö tahtis tegemist.
“Meie laev juba oli dokis, linnast käis spetsialist, mõõtis laeva kere metalli paksust,” rääkis Ojala oma laevast. “Väliskerest üks plaat lõigati välja ja keevitati uus, mõned seest kaared ka kästi ära vahetada, mis olid kahtlased,” loetles Ojala. Metallitööd tehti tema sõnul sellele 1992. aastal valminud laevale kõvasti. “See alus polegi vana, kümme aastat võib ikka sõita veel,” kinnitas kapten.
Puhkust saab peagi
“Ka kapten on remondi ajal üleni värvine: maalritöö tuleb laevas sees endil teha,” ütles Utjupin, kes ise värvis oma laeva roolimaja, tüürimees alumise korpuse.
Laevameeskond teeb osa remonditöid, keerukamate tööde jaoks on spetsialistid. Nagu näiteks Suursadama kaimadrus Jüri Omann, kes parajasti keevitas midagi laeva küljel ja pidi liivapritsiga hakkama laeva külgi sodist ja vanast värvist puhastama.
“See töö on väga ohtlik oskamatu inimese käes, võid omale jalga või laeva külge augugi tekitada – igaühe kätte sellist ei usaldata,” ütles Ojala.
Vanasti kraapis meeskond kraapraudadega ja peksis haamriga laeva küljed puhtaks. Värvimine aga käis rulliga, mitte pritsiga nagu nüüd. Tänu arengule hooldab sadamas laevu vaid kaks meest, varem oli selle töö peal terve meeskond.
Peale remonti tulevad laeva üle vaatama kontrollijad – kõik peab olema tip-top, et meresõit turvaliselt kulgeks. Ka õppusi on igal aastal, et mehed end merel ohutult tunneks.
Tüütud kaasreisijad
Kui laev seisab, kinnituvad selle külgedele vetikad, mis laeva liikumist takistavad. Need pestakse surveveega minema. Utjupin meenutas, et kui nad veel Aafrikas kala püüdsid, siis haakis igasuguseid limukaid end laevakere külge hulgi. “Dokki ei saanud, siis kõik raskus laevas ühele küljele, ajasime nii laeva kreeni ja parras, suuri merikarpe täis, tuli veest välja,” rääkis ta. “Kraapisime maha, siis teine pool.” Laeva veealusele osale kinnitunud vetikad ja merikarbid võtavad tema sõnul laeva kiiruse maha üheksalt sõlmelt kuue-seitsmele.
Hiiumaale kala ei too
VJATŠESLAV UTJUPIN mehed viivad oma saagi Dirhami, Virtsu, Roomassaare, Niiduranna või Paldiski sadamasse.
Püütakse kilu-räime, kui kalaparv juhtub teele jääma, on ühe tunniga paarkümmend tonni pardal. “Teinekord kümne tunniga saame vaid kümme tonni,” rääkis Utjupin. Korraga ei tohigi maale rohkem tuua kui 21 tonni.
Eelnevalt on juba kokku lepitud, kuhu sadamasse kala oodatakse. “Helistavad, noh poisid, kas panite juba traalid sisse?” Kui kalanoos käes, annavad nad selle sadamas ära ja saavad ülejäänud päeva vabaks. “Kui kala vähe, helistatakse sadamast laeva, võite rohkem tuua… aga pole!” Utjupin ütles, et eriti Roomassaarest helistatakse, et tulge varem, praam läheb ära, ei saa kala Pärnu saata.
80ndatel püüdsid nad siitsamast Ristnast turska, mis oli lausa prügikala, nii palju oli seda, aga nüüd on tursk kadunud, kolis Rootsi.
“Kala ikka on, meres rohkem kui maal,” naljatas Ojala. Traal aga toob vahel merepõhjast nähtavale ka seda, mida seal olla ei tohiks. “Tõmbad traali välja ja seal on jalgrattad, külmkapid, ankrud, puud – ka tonnise kivi sikutas Lavassaare traalmeister ükskord tekile,” rääkis Ojala. Ühe sadama lähedalt on saadud ka autokere – traal lohiseb mööda põhja, sinna jääb kõike.
Kaks viimast MRTd
Väikeseid, MRTK tüüpi laevu on Hiiu Kaluril järel vaid kaks, Piirissaare ja Lavassaare, teised kõik on juba suured. Suured laevad aga ei tohi igasse sadamasse siseneda, näiteks Dirhami ja Tallinna sadamasse.
Väiksed traalid saavad püüda ka madalas vees. Näiteks suuri traale Riia lahte ei lubata, sest need rikuvad merepõhja. Lubatud on ainult väikesed nagu MRTK ehk Baltika tüüpi alused. Utjupin ütles, et varem oli Hiiu Kaluril üle kümne laeva, nüüd on jäänud kolm suurt, Tenacious, Kaluri ja Randi ning kaks väikest.
Enamiku ajast püüavad nad kala Liivi lahes ja kui koju tahavad tulla, siis Roomassaare sadamast autoga.
Kaader vananeb
“Meil kõik vanad mehed peal – harva, kui mõni noor tuleb kalalaevale,” rääkis Ojala, “nemad tahavad valge särgi ja lipsuga tööl käia, sõidavad praamil või suurte laevade peal.”
Traalimehed lähevad hommikul välja ja õhtul toovad kala kaldale – maale saab iga päev, aga koju kuus paariks päevaks ehk kui parasjagu on torm. “Seitse kuud merel, viis kodus, pole häda midagi,” kinnitas Utjupin.
Laevas on tööl viis meest: kapten, tüürimees, vanemmehaanik, teine mehaanik ja traalmeister. Tema teeb nüüd madruse asemel meeskonnale süüa. Madrust enam meeskonna koosseisus polegi. “Varem oli kuus, nüüd viis meest pardal, aga mehed saavad see eest rohkem palka,“ rääkis kapten. Utjupin tõdes, et eks töö läks ikka raskemaks ja kaptengi peab appi jooksma kui kala tuleb. Sellega, et üks mees laevas vähem, harjusid traalimehed ära, aga kui keegi jääb haigeks, jääb rivvi vaid neli meest ja siis on väga raske.
Igapäevane kõhutäide – kala
Laevas teevad mehed ise süüa ja ostavad ka vajaminevad toiduained. Lauale pannakse ka see, mida merest kätte saadakse. “Kala söön ma ise pea iga päev,” kinnitas ütles Ojala. Utjupin lisas, et mehed ei viitsi sageli kala puhastada, aga kuna koos kilu-räimega tuleb traali ka teisi kalu, siis saab valida, mida soovid parasjagu pannile panna. Ülejäänud mittepüütavad kalaliigid loomuses lähevad merre tagasi.
Utjupin meenutas, et kui nad püüdsid lõhet võrkudega, oli iga päev söögiks keedetud-praetud-soolatud lõhe. “Kui võrku juhtus paar räime, siis läks sõnelemiseks, kes need endale saab,” meenutas ta. Tavaliselt ei vaata keegi räime poolegi. “Lõhet sõime siis, kui vorst otsa sai,” lisas Ojala.
Koroona ajal oli kogu meeskonna menüüs mehesti küüslauku ja sibulat. “Kui kõik söövad, siis pole häda midagi, võib laevas olla!” ei kurtnud keegi küüslaugu- või sibulahaisu üle. Nii elas meeskond selle aja üle ja keegi haigeks ei jäänud.
Suursadamasse tulid traalid aprilli keskel. Paar kuud remonti veel, siis tuleb puhkus ja merele kala püüdma minnakse septembris.
HELJA KAPTEIN
helja.kaptein@hiiuleht.ee
