erakogu Tollastes päevikumärkmetes on kirjas, et taevas oli küll pilves, kuid ilm see eest soe. Valitses täielik tuulevaikus. Sellist merd polnud ma varem sõitnud. Enne Prassi nina pildistasin üht kuiva. Sadamast väljus kalapaat huvireisijatega ja sõitis kaarega Kuivarahule. Prassi ninal oli esimene randumine. Maapind oli kuiv ja maasikaid polnud üldse. Kuivarahul valitses vaikus ja linde polnud enam. Pihlakatel oli see eest palju marju. Pihlakamarjade rohkuse järgi pidi saama midagi ette ka ennustada, mõtlesin, aga mida, ei tulnud meelde.
Laagriplatsil leidsin konservikarbid ja tühja veinipudeli, mis oli millegipärast jäänud puruks viskamata. Kalapaat huvireisijatega maandus minu lähedale, vaatasid, et üks Robinson juba ees. Mõtlesin omaette, et loodusesse saabudes kaotab linnarahvas nagu enesevalitsuse – kisavad ja lärmavad. Paadimees püüdis küll kaasa naljatada, kuid oli näha, et ta tundis end ebamugavalt.
Taevas sõudsid üksikud mustad pilverünkad Saarnaki poole. Pidasin aru, tegin otsad lahti ja sõudsin just pilvede alla. Sain kõvasti tuult ja lainet. Kas oli see nüüd minu praktika kõige tugevam lainetus, või ma lihtsalt kartsin? Tugeva lainetuse ja tuule tõttu õnnestus maabumine Salinõmme poolses otsas. Sõin ja magasin oma kolm tundi. Seejärel sõitsin piki Saarnaki läänerannikut Hanikatsile. Taevas oli pilves, langesid harvad vihmapiisad. Oli paras taganttuul ja nõrk lainetus. Hanikatsil panid Sauer, Aru ja Seman õngi sisse. Aitasid mul süsta kanda enda laagriplatsile ning mind võeti kostile ja telki. Külastasin majas puhkavat kooperatiivirahvast ja [Volli – toim] Mäeumbaeda, kes oli saanud kaunis hea noosi.
6. augusti hommikul aga tõusis tugev tuul, mis kasvas tormiks. Sadas vihma. Käisime Lembituga [Odres – toim] ümber saare lõunatipu. Suurema osa ajast vedelesime telgis. Tormi tõttu jäi osa rahvast Vareselaiule merehätta. Räägiti, et neil polevat isegi telki. Üks paat, mille sees oli keegi Soonik, aeti kaldalt minema. Vähemalt minul on tema saatus veel praegugi teadmata. Saarnak Edgar ja üks teine mees tõid kakuamiga merehädalised Vareselaiult ära. Päevauudistes rääkis tormikahjustustest. Nentisin, et olin merele sattunud küll kõige “parajamal” ajal. Õhtul kolisime majja.
7. augusti hommikul kella 7 paiku lahkus kogu seltskond, mina aga röövisin Semanite-Sauerite-Aru ühise toiduvaru. Ka kooperatiivi rahvas jättis mulle kõik, mis laual oli. Saatsin teised sadamasse ja koristasin. Prügikastist leidsin mõned dokumendid ja ajalehe väljalõiked. Ka ühe kooliraamatu. Kuna sadas, heitsin magama. Õhtul tegin saarel ringkäigu. Käina mehed olid jätnud oma laagri nagu seapesa. Metsas oli torm teinud laastamistööd. Pääsukesed tiirlesid ümber minu ja ma pidasin vaikselt edasisõiduplaane. Ilmateates lubas küll veel 7–8pallilist tuult, kuid juba läänest ja loodest. Kas loodetuul, taeva luud? Ka päike ei loojunud enam nii punaselt, kui eelmisel õhtul.
Saabus 8. august ja seljataga oli esimene üksinduseöö. Ilm oli endiselt vihmane. Otseselt küll ei sadanud, kuid taevas oli endiselt pilves. Kohati oli ka selget taevast ning ajuti näis, nagu hakkaks päike end näitama. Ilmateated läksid päevpäevalt paremaks. Neljapäevaks-reedeks lubati tuule ja vihma lakkamist ning ilma soojenemist. Õhtul aga mainis päevauudistes tormi hirmutegusid.
Tiit Petersoo
Lauka 8klassilise kooli direktor 1966–1974
