Jajah, nigust vanaste üteldi: siast läheb kaotsi ain’t kisa. Eks ise ole kah neid sigasid pidand. Siuksed vaata et armpsad roosad röhkivad peki rullid, lörtsutasivad lobi kõva lurinaga, et endalgi tuli või isu piale. A’ pärast tulid vaesekesed ära veristada. Ma olen ise siuke õrna hingeline inime, kohe mitte ei taht tera riistaga kallale minna. Ikka tuli küla pialt hakkajam mees abiks kutsuda. Lapsed ja hiljem lapselapsed saivad siis kodust eemale kupatatud. A’ ega need kisa eest kaugele jõud mudugist minna. Pärast veel ise olivad põnevil, et küll oli ikka hirmus vägev kisa sel sial. Üks hakkajam siga rabeles ükskord ültse lahte ja pistis metsa jooksu.
Nõndamoodu kippusivad lapsed vahtima, kuda kanadel pia maha löödi. Üks kukk kargas piata veel nii kõrgele kui aida räästas. Nohjah, varste keelatakse siukestest asjadest rääkimine kindlaste ära. Paljud on väegade õrna tundeliseks muutund ja kui neid rohkem sigib, siis piab loomadele kah inim õigused andma. Ma ei saa ühest asjast aru. Kui need vegaanlased ja looma õiguslased lemmik loomasid piavad, siis nende söötmiseks piab ikka loomasi pidama ja ära tapma. Erite põhi mõtteline karnivoorlane ehk lihatoitlane on kass. Teda juba kaalikaga ei pia.
Ja ültse on see värk laiem teema. Nüüd topitakse muutku rohkem seda vegaanlust piale. Missest, et inime on segasöögilisena arenend, tänu sellele ajugi nii suureks paisus. Ja siis äkiste piaks kitseks hakkama. A’ kui võtta meite Hiiumaa, siis see on alate üks viletsa põlla maaga lapp old, ikka aitas merest kala leivale jätkuks. Lahja põld nõudis tubliste looma sitta, et sial miskine vili ültse kasvaks ja tera annaks. Kui nüüd enam loomi ei piaks, kas siis ausa sõnniku asemel piaks keemja väetisi uhama? Eks seda mudugist ka tehakse. Kesse enam hobi korras loomasi piab ja omale söögi kraami kasvatab. Tõsi uskline vegaanlane saaks ehk ain’t ranna lähedal oma söögi värgid kasvatatud, kui mereservast kõntsa rammuks toob. A’ vegaanlased on enamaste maast võõrdund linna inimesed ja söövad igast peent lõunamaa kraami nigust banaanad ja avogaadad, mis kõik lennukite või suurte laevadega kohale tossutatakse. Jõledama ökomökod küll, eksole.
Näh, jälle jäin laialt seletama. Tegelt pold mul muud teemat, kui et üks repsept. Eit oli na tõbine ja sedakorda tegin ise süia. Sügavas külmas vedeles paar sia keelt, mis Kärdali rohelises poes sootsaste millagi kaela määriti. See on üks vägade vana aegne pood, sialt võib igast imelikku endis aegset kraami saada. Sia kopsu ja magu pole küll veel ette jäänd. Ma mäletan, et kui ise sai siga peetud, siis näituseks õhulisest kopsust pirukad kukkusivad õite maitsvad välja. Ja maosupp oli üks omaette roog. Lapsed nätsutasivad puuduse ajal neid tükkisi leeme sees õite isukaste.
A’ siakeel, see oli varemalt täitsa teligadess isegist! Keedeti oma ainsa sia ainumas keel ära ja pandi lõikusid näituseks jõulu laua piale. Saksad olla küll muiste ööbiku keeli söönd, hia kui maa rahval sia keelgi laual oli.
A’ jõul on veel kaugel ja sügavas külmas suurt midagist pold ja supp olla ültse seedimisele hia ja nii ma siis tegingi siakeele suppi. Keedad keeled ära, koorid koledad tagant näsalised koored küllest, lisad keelele ja vedelikule kardulat, porknat, sibulat ja pruuni riisi ja viskad keetmise ajal pipraid ja loorberi lehtesid sekka, rammuks õli piale ja valmis tema ongi. Natust harjumatta oli, pole siakeele leemest suppi kunagi teindki. A’ vürtsid antsivad oma osa ja keele tükid leeme sees olivad pehmed ja maitsvad nigust jõuluõhta teligadess laual muiste.
Vat siuke mögin sedakorda. Kui kopsud piaks poes ette jääma, siis võiks üle mitme aasta kümne neistki jälle süia vaaritada?
JUSS KIRSSMANN
