Sada aastat Otsa papa sünnist

Erakogu

Erakogu

Selle kirjatüki pühendan Otsa papale, kelle sünnist möödub novembris 100 aastat.
See lugu läks käima ühel 2015. aasta septembripäeval, kui kohtasin Nasva küla teel Jaanat ja Hardit. Ei mäleta, milliste seoste kaudu tuli jutuks, et Ingrid laskis 8. klassi õpilastel esitada uurimistöö oma koduküla ajaloo kohta. See sai õpilaste hulgas väga populaarseks. Ka Heikko haaras sellest võimalusest kinni, sest Otsa papal oli palju põnevat jutustada oma elust.
Otsa Valter oli põline Nasva küla elanik. 20. sajandi alguse riigikorrad ja sõjad üle elanud. Nüüd elas ta koos poja perega kodumajas. Mina sattusin Otsale naaberkülast Luguselt 1956. aasta jõulude ajal, kui mu ema abiellus Otsa Valtriga.
Nasva külas oli siis juba Ranna Kaluri kolhoos. Valter oli seal aseesimees ja aidamees ja kalur, esimees oli Tuti Evald. Kui 1961. aastal kalurikolhoosid liideti Hiiu Kaluriks, sai selle kandi kaluritest Hiiu Kaluri brigaad.
Ranna Kaluri aastatel Nasva küla elas: igas peres oli lehm, lambad, siga, kuked-kanad. Külarahvas käis koos tööl põldudel, heinamaadel, mehed merel. Kala anti Puulaiu kalavastuvõtupunkti, kust see viidi Kõrgessaare kalakombinaati või saadeti mandrile. Igal kaluril oli merel kaasas väike must kott, kuhu poetati oma pere jaoks mõni kala. Tuli ju kogu saak riigile ära anda.
Peagi valmis Nasva külla kontorihoone, enne oli kontor olnud Kapteni maja ühes toas. Külla ehitati ka püüniste kuur, kus kalurid said püüniseid korrastada ja neid hoida.
Uus kontorihoone kujunes peagi ümbruskonna külade elanike jaoks kooskäimis­kohaks. Teisel korrusel oli saal, kus sai isegi filme näidata ja isetegevust teha.
Kui osteti televiisor, siis oli see väga suur asi, sest külas polnud seda veel kellelgi, ja ega telefonegi polnud mujal kui kontoris. Pühapäevaõhtuti tuldi kontorisse, aeti juttu, mängiti kaarte, malet, Mani mängis pilli ja tantsiti. Jõulude ajal (siis küll näärid) tehti lastele kingipakke, külanaised ise jagasid komme ja küpsiseid kottidesse. Hädadest saadi naljaga üle.
Mäletan, kui käidi Ranna­metsas (Jausa küla taga mere ääres) heina tegemas, siis oli seal väga lõbus, sest naeru ja üksteise tögamist oli kogu aeg. Talvel veeti hobuste ja regedega heinad loomadele lautade pööningutele või kuuri. Õtsa laudas olid hobused, Tori laudas lehmad, osa lehmi oli Lussu laudas. Tori laudas talitas lehmi Tori Oskar. Ta oli viguri­mees: õpetas pulli vankrit ja rege vedama, käis sellega isegi Jausa veskis. Piim viidi Jausa meiereisse, seda tegi Käära Liisa hobuvankriga, mille kast oli nii ümber ehitatud, et piimanõud ilusti püsti seisid.
Suvel oli kogu kari koos karjamaal. Tori väravas oli pump, kus pumbati lehmadele joogikünasse vett. See oli karjase ülesanne vaadata, et küna tühi ei oleks. Karjas käidi kordamööda, sest madala veega võisid lehmad ümber aia otsa välja minna.
Minagi käisin karjas, see mulle meeldis, sest raamat oli kaasas ja sai lugeda. Tähele tuli panna ainult pulli, see võis vahel kurjaks minna. Sellepärast tuli ennast hoida aia lähedal, et saaks vajadusel läbi aia pugeda. Õhtul aeti kolhoosi lehmad Tori lauta ja isiklikud lehmad läksid oma väravasse, kus perenaine neid ootas.
Elu edenes, kolhoos kogus jõukust. Ehk aitas kõigega hakkama saada hiidlaste igipõline huumorimeel, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Lõpetuseks laul, mis tol ajal tihti raadiost tuli ja mida Lepiku Mani tihti akordionil mängis: “Seda paati pole tehtud linnuluust, kaared ise painutasin tammepuust…”. See laul sobis ka selle­­
poolest, et Tori Ludvi ja Kalju ning Lepiku Mani olid ühes paatkonnas.
“Kõige nooremal on üle valla ramm,
vanem võrke laskma kõige osavam,
kolmas aga väga palju laule teab,
kalad teda kuuldes meres tõstvad pead.”
EVI PANG
november, 2021
NB! Nimed on jutus nii, nagu neid külainimesed omavahel suheldes kasutasid. Põhjalikum ülevaade Ranna Kaluri kolhoosi elust on muuseumis. Praegu elab Otsal Valtri poja pere.