Millise hinde riigikogu liikmena annaksid seekordsetele presidendivalmistele?
Aivar Viidik: Kui mõningast “trikitamist” esimeses voorus mitte arvestada, siis sujus asi rahulikult ja päris kenasti.
Mis oli hästi, mis oleks võinud olla paremini?
Kõigepealt oleks võinud muidugi olla mitu ametlikku kandidaati. See oleks võimaldanud pidada konkureerivat debatti, mis oleks kindlasti olnud huvitav. Kuna aga valimissüsteem on selline, kus presidendikandidaadi üles seadmiseks on vaja 21 Riigikogu liikme allkirja, siis ei kogunud teised kandidaadid neid piisavalt, et kandidatuur üles seada.
Kui palju oled kursis sellega, kuidas õnnestus teisel katsel saavutada nelja erakonna kokkulepe?
Olen päris hästi kursis. Kõigepealt, kuna tegemist oli salajase hääletusega, siis on poliitilised kokkulepped selles alati tinglikud. Selle ilmekaks näiteks oli, et kuigi kõik justkui lubasid Karist toetada, hakati esimeses voorus ikkagi trikitama ja testima, kas koalitsiooni hääled tulevad Karise taha kokku. Kui ei oleks tulnud, oleks see andnud võimaluse kõvasti poliitilist lärmi lüüa ja teoreetiliselt ka võimaluse panustada mõnele teisele kandidaadile. Kuna aga koalitsiooni hääled pidasid, siis said need avantüristid esmaspäeva lõpuks aru, et pole mõtet rohkem mängida.
Kas oled riigikogu presidendivalikuga rahul? Mis on sinu meelest Alar Karise plussid, millised miinused?
Võin kinnitada, et pidasime Reformierakonnas kevadest saati sisemisi debatte, kellest võiks saada presidendikandidaat, kellel on võimalus ka Riigikogus hääled kokku saada. Kõigil fraktsiooni liikmetel oli võimalus pakkuda oma kandidaate, sh tegin seda ka mina. Paraku, nagu poliitikas ikka, ei sobinud osa kandidaate teistele erakondadele ja väga mitmed väärikad inimesed loobusid ka ise.
Kas oled tulemusega rahul?
Võin öelda, et jah. Alar Karis on väga väärika teenistuslehega ja tõestanud end mitmes erinevas ametis. Jah, tema välispoliitiline kogemus on tagasihoidlikum, aga usun, et ta aitab end selles vallas kiiresti “järje peale”.
Kas hääletasid Karise poolt koalitsioonierakondade kokkuleppe tõttu või oli ta ka su isiklik lemmikkandidaat nende väheste päris ja hüpoteetiliste kandidaatide seas, kellest seekord kuluaarides ja mujal juttu olnud – lisaks Karisele Soomere, Luik, Kaljulaid, Kaljurand, Põlluaas?
Nagu eelpool ütlesin, käis meil Reformierakonna fraktsioonis nimeliselt läbi vähemalt kümmekond kandidaati, kes kas loobusid või kes ei leidnud poliitilist tuge. Viimane on, kusjuures, väga oluline, sest kandidaat vajab valituks saamiseks 68 Riigikogu liikme häält. Kui Alar Karisel oli reaalselt see võimalus, siis tuli tema panust ja valmisolekut hinnata. Mina olen selle valikuga rahul, kuigi ma isiklikult uut presidenti ei tunne.
Kas oleksid hääletanud ka Kersti Kaljulaidi jätkamise poolt, kui see hääletus oleks riigikogu lauale tulnud?
Olen alati öelnud, et mul isiklikult ei oleks midagi olnud ka senise presidendi Kersti Kaljulaidi jätkamise vastu. Aga paraku ei leidnud ta juba alguses vajaliku arvu Riigikogu liikmete toetust.
Mida arvad EKRE meeleavaldusest presidendivalimiste vooru ajal ja Kalle Grünthali protestist teise vooru ajal?
Meelt on Toompeal viimasel ajal palju avaldatud. Olen tähele pannud, et seal on ka palju samu inimesi. Ei oska seda kuidagi kommenteerida. Mis Grünthali protesti puudutab, siis ju tal mingi kahtlus tekkis. Kas protest oli pahatahtlik või mitte, ei hakka hinnangut andma. Asi sai minu meelest üsna loogiliselt ja selgelt lahendatud, selles osas tuleb kiita valimiskomisjoni professionaalset tööd.
Millist presidendivalimise käiku eelistad: riigikogus nagu seni, suurendatud koosseisuga valimiskogus või siis rahvahääletusel?
Viimasel ajal on taas hakatud rääkima presidendi otsevalimistest. See on kaasnenud vist iga korraga, kui presidenti valitakse. Ühest küljest valib rahvas ka praegu presidenti, seda siis kas enda valitud Riigikogu või valimiskogu liikmete kaudu. Valimiskogusse kuuluvad lisaks riigikogu liikmetele kohalike omavalitsuste esindajad, kellel on samuti rahva mandaat. Ka USAs ei toimu ju presidendi otsevalimist, vaid rahvas teeb seda valijameeste kaudu.
Presidendi otsevalimiste kõige suurem vastuolu seisneb selles, et Eesti on parlamentaarne riik, kus presidendil ei ole reaalset poliitilist võimu. Kui president oleks rahva poolt valitud, eeldaks see ka talle täiendava võimu andmist, mida rahva poolt saadud otsemandaat eeldaks. See on aga omaette diskussiooni teema.
Küsis HARDA ROOSNA
