Kui ma pean valima Sise-Eesti kõige toredama linna, siis küllap on selleks Viljandi.
Tulnud just Lätist, tekkis võrdlus sealsete linnadega. Ja kuna ma ligi kümme aastat polnud Viljandisse sattunud, nägin kõike värske pilguga.
Pooppuine peatänav kulges südalinna. Mõistagi on Viljandi peamiseks ehteks ürgorg, mille põhjas siuglev järv meenutab võimsat jõge. Eks ta olegi kunagise jõe jäänus. Kahel pool kerkivad järsud veerud, avanevad Eesti mõistes ehtsad mägivaated. Nii linnusevaremete mäelt kui vastaskalda kõrgelt randilt. Sinna viimasesse tahaks kunagi ka ise jõuda. Sedakorda polnud jälle mahti. Aega jagus vaid paar tundi, päeva viimase rongi lahkumiseni.
Tulnud paekivilinnast Võnnust (Cesis), tundus esialgu punase tellise ja maakivi piirkond ehk natukese vähem huvitav. Siiski pole see suur puudus. Viljandist leiab väga võluvaid põik- ja tagatänavaid, mis kulgevad sajandivanuste majade vahel ja hüplevad järsult alla järveorgu.
Oruveergusid katab lopsakas laialehine mets. Tundub, justkui oleksid ühtäkki soojema kliimaga Kesk-Euroopase jõudnud. Sakalamaa ürgoruveerud ongi ühed Eesti viimased laialehiste metsade esinemisalad.
Kontrastset vaheldust pakub Lossimägede hõõguvpunane liivakalju. Jalamile on ehitatud tasuta joogiveevõtu koht. Sellised veevõtukohad meeldivad mulle iseäranis. Need loovad linnadest, kus neid leidub, lahke ja sõbraliku mulje: võtke, vähemalt joogivett saate meie juures priipärast, raha me ei nööri!
Aedades nägin mõnd haruldust. Näiteks tosinkonna meetri kõrgune hiigelelupuu ja puukujulised jugapuud. Küllap on tegemist külmataluvama ida-jugapuuga. Üritatakse kasvatada luuderohtu, kes aga aina tagasi külmub. Tjah, ikkagi merest eemal olev sisemaa.
Kuigi Viljandi on vana hansalinn, pole ta keskaegsest südamest säilinud suurt midagi. Isegi vägevast linnusest on vaid üksikud katked alles. Huvitava aktsendina on säilinud väikesi maakivist linnamüürijuppe. Ülesvuntsitult ei näi nad, tõsi, just eriti ajaloolise moega… Siiski kõige suurem jupp loob täitsa meeleolu. Nägin seda viimati üheksa aasta eest talvel. Majade vahel laius lage lumine plats, mille keskel kulges väikese vallikraavivagumuse kohal üsna paks müüritis.
Nüüd, südasuvel 2015, leidsin eest sootuks muutunud koha. Müür oli küll endine, lisaks maapinnal edasi kulgev müüriase. Aga kõrvale oli siginenud paar uut hoonet ning vallikraav kaetud betooni ja kireva haljastusega. Kindlasti oli tahetud parimat ja just esile tuua, rõhutada selle linnamüürikatke väärtust. Paraku ei saanud ma lahti mõttest: siin on liialt hoogu mindud, üle kujundatud…
Kõige ümbert peale pressiva kribu-krabu keskel nägi niigi liialt silutud-klanitud müürijupp välja pigem nagu mingi uusaegne dekoratiivne kujunduselement. Endisaegse suvalise rohuse vallikraavi kohal mõjus ta kindlasti märksa autentsemalt.
