Repro Heliinstallatsiooni autor on arhitekt Mikk Meelak, kes tegeleb füüsilise ja digitaalse ruumi kooslustega. Tema side mere ja Hiiumaaga ulatub vereliini pidi kaugele tagasi. Nimelt on Hiiumaal kunagi valetuletorniga kinni püütud laev, mis oli teel Pärsiast Peterburgi. Laevalt päästeti neiu Anna, keda tol ajal kutsuti aga Pärsia printsessiks. Pärsia printsess ollagi aga üks Miku esivanematest.
Mida kujutab endast heliinstallatsioon “Kiiker”?
Mikk Meelak: Merele vaadates on põnev mõelda, mida teevad laevad, millest kaugelt ainult väike tuluke paistab. Kõik see, mis merel toimub on meile tegelikult ju nähtamatu. Minu idee oli teha see nähtavaks, kasutades infotehnoloogilisi vahendeid ning tuua see hääle abil tagasi füüsilisse ruumi.
Installatsioon hõikab, mis toimub Kärdla ja Hanko vahel nn laevade maanteel. Kes seal sõidavad ja kuhu nad lähevad. Mõnikord ka oma eesmärkidest ja sihtkohtadest, aga seda mitte alati. Digitaalsete vahendite abil vaadatakse kaugustesse, mis jäävad silmapiiri taha.
Installatsioon põhineb süsteemil, mida nimetatakse Automatic Identification System’iks (AIS). Selle abil saadavad laevad teistele pidevalt infot enda asukohast ja suunast, et laevaliiklus toimiks sujuvamalt ning ohutumalt.
Millised on olnud sinu senised kõige põnevamad tähelepanekud Kärdla ja Hanko vahelises laevaliikluses?
MM: Seoses installatsiooni ehitamisega, olen merel toimuvat jälginud nüüd juba mõnda aega. Näiteks on andmetest kohe näha, kas kalalaevad läksid varahommikuti võrke välja tõmbama. Selle järgi võib juba otsustada, kas on üldse mõtet Kärdla turule lesta järgi minna. Või kuidas sukeldumisalused merel töötavad — sõidavad kiiresti ühte kohta ning siis mitu tundi järjest on nende kiirus nullilähedane. Kuid minu lemmik on ikkagi kiiresti Uddevalla poole sõitev ohtlike veostega kaubalaev “Kranaat”!
Kellele kuulub laevu välja hõikav meeshääl?
MM: See hääl kuulub kõnerobot Tõnule. Eesti keele instituut on välja arendanud erinevaid kõneroboteid, mis genereerivad inimhääle abil mingi kindla algoritmi. Valikus olid veel kõnesüntesaatorid Liisi ja Riina, kuid lõplik valik langes Tõnu peale, kes ei piirdu ainult tähtede kokkulegemisega, vaid üritab seda teha võimalikult ladusalt, pöörates tähelepanu ka tempole, häälekõrgusele ja -tämbrile.
Tehnikaga on alati küsimus olnud, kui tõetruult võib masin inimest jäljendada. Vaadates tehnika arengut, suhtlevad arvutid, telefonid ja isegi kellad üha rohkem kasutajatega hääle abil. Et see maailm ei muutuks täiesti ingliskeelseks, on vaja toetada ja arendada ka eesti keelesüntesaatoreid. Eesti keele keerukus teeb selle raskeks, aga loodetavasti keeleteadlastele ka selle võrra põnevamaks.
Millist võimalikku avaliku ruumi lahendust näed Hausma rannale? Kas pead üldse oluliseks sealse rannajoone aktiveerimist?
MM: Üldiselt olen seisukohal, et kõiki kohti ei pea tegelikult püüdlikult aktiveerima. Mingid kohad ongi lihtsalt selleks, et seal rahulikult olla. Ja mingid asjad on just kui isetekkelised.
“Ilmutise” puhul on tänuväärne aga see, et see suhtleb sinuga, mitte konkreetse ürituse või füüsilise ruumina, vaid pigem võimaliku tegevusruumina enda ümber. “Ilmutis” iseenesest on käivitaja, mis paneb asjad juhtuma, annab toimuvale tähenduse ja konteksti.
Selliseid ruume on Hiiumaale vaja. Mingi potensiaaliga ruum, mis on alati olemas, kuhu võib igaüks juurde tulla või sisse astuda ja seal mingit oma asja teha või siis vaadata, mida teised teevad. Selleks võiks vabalt sobida ka näiteks midagi Villalao taolist. Ka see on peaaegu täiesti universaalne ruum. Tee, mis tahad!
küsis: Ingel Vaikla
ruumiinstallatsiooni
“Ilmutis” üks autoreid
