erakogu Tegemist on väärika festivaliga, mil vanust 25 aastat ja mis kuulub rahvusvahelise folkloorifestivalide ja rahvakunstiorganisatsioonide nõukogu (CIOFF) festivalide nimistusse. Balticat korraldatakse vaheldumisi kolmes Balti riigis, sel korral siis Leedus. Tänavune juubelihõnguline pidu kandis pealkirja “Meie ja loodus. Loodus on meie kodu”.
12 aastat tegutsenud Dagö on ühendrühm, mis kokku pandud segarühma Taidelaid ja naisrühma Kohvilähkrid liikmetest. Dagö nime all esitatakse folkloorseid kavasid elava muusika saatel. Vilniuses aitasid muusikaga akordionil Kersti Rõbtšenko ning Helen Kõmmus viiulil, torupillil ja hiiu kandlel.
Leedu festival oli väga tiheda programmiga. Meil oli kokku kümme esinemist, eri lavadel ja eripikkuste kavadega. Esitasime Hiiumaalt korjatud-kogutud tantse, aga ka naabersaarte folkloori.
Festivalil oli külalisi Lätist, Poolast, Hispaaniast, Kreekast, Indiast, Koreast, Jaapanist, Ukrainast ja Brasiiliast. Enamjaolt esitatigi võrdlemisi ehedat rahvakunsti.
Festivali korraldus oli suhteliselt ladus. Igal õhtul saime kätte järgmise päeva plaanid ja kellaajad. Nii tuligi meie juhendajal Helle-Marel järgmise päeva esinemiste kavad kokku panna hilisõhtul või lausa öösel.
Pärast avamist ja maakondade päeva Vilniusest väljas, sättis festival end kolmeks päevaks Bernardine Aeda, kus oli pealava ja kaks väiksemat lava. Ilm soosis pidu ja rahvast oli hulgaliselt. Publik sai osa ka osalejamaade käsitööst. Hiiumaad ja Eestit esindasid meie käsitöölised Elga Nõmm ja Sirje Eller. Nemad olid ka meie fännid, kes esinemistele kaasa elasid ja vajadusel lippu hoidsid.
8. juulil oli igale riigile toidutelgis antud aeg oma toitude tutvustamiseks. Meie poolt eelnevalt ettesaadetud retseptidest olid korraldajad välja valinud heeringalaga. Siinkohal tänusõnad Õie Laksbergile, kes retsepte valida aitas. Toorainega varustas meid festivali köögitoimkond, ise võtsime kaasa kuivatatud tuulehaugi, säinast ja kamamaterjali. Siis läksid mehed kööki toimetama ning naised ettekandeid tegema. Tuleb tunnistada, et ettenähtud tunni asemel oli meie toit koos selgitustega otsas juba poole tunniga – läks menukalt! Muuseas, Sirje Elleri lestamotiiviga põlled, mis kokameestel ees olid, müüdi pärast kiiresti maha.
Pühapäeva hommikul kogunesid rühmad Bernardine kirikusse, kus tuli esitada üks vaimulik laul. Meie laulsime à capella Pühalepast pärit rahvakoraali “Mu süda, ärka üles”. Harjutanud olime seda nii kodus kui bussis teel Vilniusesse.
Tänavail liikudes tuli meil pidevalt teha peatusi fotosessioonideks. Tõenäoliselt leiab Hiiumaa rahvariietes tantsijate pilte nüüd üle terve maailma. On ka põhjust, sest meie riided on tõesti väga kaunid. Teiste kirevate rõivaste kõrval mõjusid meie valged käised ja põlled triibuseelikute peal eriti säravalt ja kargelt ning hakkasid silma.
Festivaliõhtutel näidati videoklubis osalejamaade saadetud klippe. Hiiumaalt oli kolm meie kultuuripärandit tutvustavat videot.
Iga päev oli meie teejuhiks ja saatjaks personaalne giid Austeja Vakarinaite, alati abivalmis ja informeeritud. Tänu temale tundsime, et olime oodatud.
Festivalinädalasse mahtus rohkelt tantsu, sooja poolehoidu ja lõbusaid elamusi.
Näiteks tantsija Jaanika osales töötoas, mille sisututvustus saabus vahetult enne reisi ega jätnud piisavalt aega põhjalikumaks ettevalmistuseks. Jaanika ei jäänud hätta, vaid andis lühikese ülevaate rahvakultuuri olukorrast tänases Eestis ja pani osavõtjad laulumänguga liikuma.
Samal ajal olid iga grupi juhendaja ja üks grupiliige kutsutud Leedu kultuuriministri vastuvõtule, kus kõik riigid esitasid killukese oma kavast. Meid esindasid kaks Kõmmust, Helle-Mare rühma juhina ja Helen hiiu kannelt mängides. Vastuvõtust kujunes minimalistlik kontsert ehk nagu Helen tabavalt märkis “kontsert pähklikoores”.
Lõbusa tantsuelamuse saime maakonnapäeval Balninkai järve ääres, kus eelnevalt kokku leppimata esitasid kohalolnud maade esindajad oma variante pulkadega tantsudest.
Sõltumata sellest, et mõni päev oli tõesti stiilis “riided selga/riided ära”, tantsijad ei virisenud. Ei seganud ülipikad päevad, kuumus ega korraldajate poolt planeerimata jäänud ekskursioonid – see oli ka ainuke kivi nende kapsaaeda. Seepärast võtsimegi ühel päeval iseseisvalt, kahe esinemise vahel, ette matka Kolme Risti mäele, kust sai nautida vaadet Vilniuse vanalinnale.
Eraldi peaks välja tooma bussisõidu teema. Sõita tuli palju, sest meie hotell asus äärelinnas. Nimetama peab kindlasti, et meil oli tantsiv bussijuht, Rain Villmäe, kelle jaoks oli see päris esimene nii suure bussiga reis nii kaugele. Raini tasakaalukust, asjatundlikkust ja manööverdamisoskust saab vaid kiita.
Viimasel päeval jagasime tänu ja kingitusi. Tänulaulu ja väikese kingituse said ka ülikooli söögikoha kokad, kes olid meelespidamisest väga liigutatud.
Eks igal ühel on veel isiklikke meenutusi. Näiteks kilo komme kotis, ununenud kaabu või peakate, väike lihaserebestus, asjad, mis olid alati kohvris ehk kaugel siis, kui neid vaja oli, paar sünnipäeva ja lauluharjutused bussis või tantsuharjutused öös, tore juhuslik kohtumine meie oma hiidlasest bussijuhi Matiga jne. Kõik kokku oli üks tore tantsureis.
Lõpuks tuleb ka pealkirja pisut lahti seletada. Nimelt olid üleujutused kimbutanud Vilniust just enne meie saabumist. Meie sealoleku ajal sadas vihma vaid siis, kui bussiga kuhugi teel olime. Proovide ja esinemiste ajal kadusid vihmapilved silmapiiri taha.
Lahkusime Vilniusest 10. juuli hommikul ja paar päeva hiljem saime lugeda uudist, et Leedu pealinn oli taas hädas suurtest vihmasadudest tingitud uputusega. Gediminase väljak, kust iga päev läbi vantsisime, aga oli sootuks vee all. Nii et pärast meid tuligi veeuputus.
Järgmine Baltica toimub Lätis.
Merike Heinsoo
Dagö tantsija
