Laiksaare RMK kontori juurest juhatab viit sealsele Rannametsa jõe äärsele loodusrajale. Külm oli see oktoobrihommik, mil väga varane Kilingi-Häädemeeste buss mu siia maha poetas.
Valgenemist oodates veerisin nii muuseas lambivalgel stendi, millel kirjas, et Poola aegses revisjonis 1584 mainiti nelja taluga asumit, nimega Laigisara. Siin kasvanud peamiselt segametsad, kus rohkelt jalakaid, vahtraid, saari, aga ka künnapuid. Neist saadi igatsorti laiatarbekaupa. Laiksaare loogad olid ümbruses laialt tuntud, siinset mõisavalda nimetati naljatamisi Loogavallaks.
Loodusrada algab sillaga üle jõe, mille veerul veepiiri kohal kõrgub silmapaistev jäme jalakas. Ja siis üha sügiskollased pärnad, kirjusid vahtraid, veel üsna rohelisi sarapuid. Ja ühtteist muudki salukraami. Näsiniint näiteks. Tõsiselt üllatasid mind aga kikkapuud. Siin liini all valgemates oludes ka ilusti viljunud. Kuidas nii, et siin kikkapuud kasvavad? Vahest on algselt, metskonna ajal, siia ikka inimese poolt istutatud? Kikkapuude pealevila jääb Lätti, õige natukese Eesti lõunaserva jõgede ääres loetakse kah looduslikku levilasse kuuluvaks. See siin jääb aga tunnustatud levilast kaugelt välja.
Märkamatult, aina sügavamini langesin ma ümbritseva lummusse. Nii ilus ja huvitav tundus siin! Eeskätt muidugi see jõekene ise. Looklev, samblaste rahnude ja klibuleetseljakute vahel kõlavalt sulisedes, üle kulgemas langenud tüvede sammaldunud sildu.
Ühes kohas kaardusid kikkapuu oksad maaliliselt vee ja kivide kohale, lillaroosasid vilju täis, oranžid seemned neist piilumas. Siinne sangleppa ümbritsev heledate tüvekestega kikkapuude kogum näikse kõik üks sama kloon olevat. Kõrgeim latv ulatub nelja meetrini. Kuid ümbruses leidub ka pisikesi tärganud kikkapuid.
Ja siis kogu see salutaimestik kõikjal. Igiroheliste läikivate metspiparde lehestik, talihaljad koldrohud ja sinililled, veel rohetavad mets-tähtheinad ning seljarohud, sõrmtarnade puhmakesed, metstarna viljavars küündimas mulle suisa lõuani. Ning eostaimed. Eeskätt kõikjal risoome tüvealgetena turritavad laansõnajalad, aga ka naiste- ja laiuvaid sõnajalgu, pisut metssõnajalga, aga ette jäi samuti maarjasõnajalgu. Ja aasosjad. Ja talihaljad raudosjad, terve piikidetihnikuna järsul veerul kõrgumas.
Mõistagi, mis salu-lammimets see vastavate puudeta on. Enim jäid silma samblakarusnahkades saaretüved, oli vahtrat ja pärna ning jalakat, pisut ka künnapuid, siinseal kõike tervikuks põimimas sarapuude võlvistik. Tegelikult vana okasmetsa surres siin alles täielik laialehine salumets välja kujunemas on. Paljud kuused on kuivanud, üks elujõuline aga oma kahe ja poole jalase tüveläbimõõduga tundus lausa hiiglasena. Ka üksikuid uhkeid mände kerkis sarapuude vahelt kõrgusse, vägevaim peagu kahe ja poole jalase tüveläbmõõduga. Ühed männid tundusid aga ühtäkki päris imelikud. Maas vedeles pikki käbisid, mis siiski aga enamasti vaksani ei ulatunud. Seega mitte Ameerikast pärit valge mänd, vaid me oma Euroopas Balkanil jääaja üle elanud reliktne makedoonia mänd. Neid jagus siia kuivanute kõrvale veel viis elusat, lisaks mõni raja lõpus metsaonni juures, kus jämedaima tüve läbimõõt kippus kahe jala ligi.
Samas pelleri naabruses valendasid võsaülaseõied. Kaheteistkümnendal oktoobril! Lausa neli ilusat õit. Aga kahjuks kukkusid fotosüüdistused neist välja udused.
Hiljem taganjärgi fotosid vaadates küsisin endalt, et miks ma seal Rannametsa jõe ääres ikka sedavõrd lummutise langesin? Seal tundus, kui oleksin taas Atlandi ookeani Gomera saarel, pilvemetsade El Cedro jõekese ääres. Nojah, see rahnude vahel kulgeva vee sulin, need samblased puutüved ja… Mingi sarnasus neil siiski tõepoolest on. Ehkki El Cedro metsades kasvavad lehtpuud on kõik igihaljad. Aga olgu, mis siin urgitseda. Peaasi, et elamuse sain. Oma kodumaa loodusest. Aga sugugi mitte argisest, vaid üsna pühapäevasest – laialehisest lammimetsast.