Oti mõtsik elab Kõpu jõe ürgoru naabruses, Kaali bussipeatuse läheduses, Mulgimaal. Käisin teda kaemas tosina aasta eest ja nüüd jälle.
Et täpsemini meenutada, kasutan siinkohal päevikumärkmeid 13. augustist 2008: “… ning nisupõllul laiutab 10 m h (ja tüve ümbermõõt 4,7 m) mõtsik, Oti mõtsik. Umbes 250 aastat vana. Tallatud rada mööda temani. Puu sees õõnsus, teise peaharu üks oks maani vajunud, ent puu haljendab ja kannab viljugi. Aegajalt kopsatab ubinaid alla. Puujalam on pahklik, pahamunasid tüvelgi. Sammaldunud. Seest puha õõnes, aga tervem külg ikkagi iso tünn (läbimõõt 5 jalga ehk 1,5 m).
Lääne-Eesti meenub teda vaadates, nagu oleks laiul vms. Mnjah. Nii üksik säärane hiidõunapuu Eestis. Ei ole ta tamme moodi ega ka oliivipuu (samas kaugelt vaadates kuidagi ehk hõlmikpuulik), siiski täitsa omaette tegelane. /—/ Kunagise kohtumiseni taas, mõtsik!”
Nüüd, sel novembripärastlõunal jõudsin tema juurde taas. Kaugelt vaadates tundus, et puu on nüüdseks omadega täiesti läbi, vist ikka päris maha vajunud.
Kuid asi polnudki veel lootusetu! Õunapuu üks tüvepool püsib ikka veel suhteliselt püsti, koor üritab pehastunud osale servapidi peale kasvada. Vanadelt harudelt sirguvad noored elujaatavad võrsed… Nii vastuoluline pealtnäha pöördumatu väsimisega! Justnagu mingi tuhandeaastane oliivipuu.
Mõõtsin seal tüveläbimõõdu oma isiklike jalgadega ära, ent unustasin päevikusse üles tähendada. Noh, vahet pole. Puu on igatahes jäme. Et asi ikka selge oleks, lisan illustratsiooniks foto, kus seekord minuga kaasas olnud sõber mõõduks peal.
Kunagi poogiti Polli katsebaasis sorte selle õunapuu seemikutele. Silt siin kõrval teatab, et Oti metsõunapuu, ehkki võiks ju ikka kohalikku nime – Oti mõtsik – kasutada. Pealegi on leitud, et see ligi kolm sajandit vana puu pole siiski mitte metsõunapuu, vaid aedõunapuu.
Igatahes Oti mõtsik elab edasi!
