Renè Velli/ Presidendi kantselei Rahuoja, Hiiumaa haigla nõukogu esinaine Vilma Tikerpuu ja Kärdla kooli õppealajuhataja Diana Liivat, kellel palusime oma muljeid jagada.
Tarmo Mänd ütles, et kohtumisest Obamaga jäi talle suurepärane mulje: “Tegemist on suurriigi presidendiga, kellel on tugev karisma ja oskus rahvamasse valitseda.”
Loeng oli hästi ette valmistatud ja enne seda paikkonnaga põhjalikult tutvutud – USA Eesti saatkond oli oma töö hästi ära teinud.
“Kõnes olid väga jõulised sõnumid, mis Walesi kohtumise eel taheti just nimelt välja öelda Tallinnas, ehk riigis, mis on oma kohustuse NATO ees täitnud – see on see kaks protsenti, mis meile siin vahel ei meeldi, aga praeguses olukorras on hädavajalik,” tõi Mänd välja ühe põhjustest, miks tema arvates Obama just Eesti valis. “Selles kõnes olid sõnumid piiri taha: “Me oleme olemas” ja “NATO kaitseb oma liikmesriike” ning neid sõnumeid kannab ta ka Walesis,” ütles Mänd.
Mänd rõhutas ka kõnes sisaldunud hoiatusi potentsiaalsetele agressoritele ja avatud uksi uutele liitujatele. “Ta ütles, et “appi tuleb NATO ja meie, USA” – see oli väga oluline lause, milles sisaldub NATO viienda paragrahvi mõte. Ta ütles, et me kaitseme Tallinna, Riiat, Vilniust, Berliini, Pariisi kõiki ühtemoodi,” meenutas Mänd ja ütles tema usk, et Eesti iseseisvus on NATOs kaitstud, sai sellest kõnest kinnitust.
Riho Rahuoja ütles, et Obama esitus jättis talle väga ausa ja siira mulje, oli jõuline ja toetav. “Meeldivalt üllatas tema väga hea Eesti ajaloo tundmine ja eestlaste jaoks oluliste emotsionaalsete sündmuste rõhutamine,” lisas Rahuoja ja tõmbas avalikul loengul kogetust paralleeli laulupeoga, kus samuti on ülevaatlikum telepilt, aga õige tunde saab kätte ainult kohapeal olles, vahetu suhtlemise kaudu: “See tunne oli võimas!”.
Vilma Tikerpuu rääkis, et oli väga uhke tunne kuulata USA presidendi kõnet otse. Ta istus Obamale väga lähedal ja kirjeldas, kuidas kuulajad kõnet spontaansete aplausidega katkestasid. “Need aplausid tulid südamest ja president rääkis südamest, mitte paberilt,” ütles Tikerpuu.
“Kõige rohkem jäid meelde sõnad, et ei tähenda see, et Eesti on NATOga hilja liitunud ja ei tähenda, et me oleme nii väike riik – NATO liikmetena oleme me kõik võrdsed ja üksteisele toeks. Mina usun seda ja mulle andis see kõne hingerahu.”
Tikerpuule meeldis ka Obama positsioon, et venelased on toredad inimesed, kuid nende valitsus ei tohi olla nii agressiivne, sellest ka resoluutsed seisukohavõtud.
Tallinnas liikudes jäi talle silma, et inimesed olid rõõmsad, naeratasid ja olid uhked, et meid külastab nii suure riigi president. “Ka mina olen uhke, et Eesti sugune väikeriik sai vastu võtta nii kõrget külalist ja mul on hea meel, et enne nii vastutusrikast, NATO tippkohtumist põikas ta siia sisse – minu meelest oli see meie riigile väga tähtis,” leidis Tikerpuu.
Diana Liivat ütles, et temagi muljed ja tunded olid väga positiivsed. “Kindlasti üks eredamaid esinejaid, keda on olnud võimalus kuulata,” kinnitas ta. “Kõne ei olnud ülevoolav, ilustav ega paljusõnaline vaid väga konkreetne, selge ja üheselt mõistetav. Olem ausad, me kõik ootasime ju sõnumit ja see sõnum tuli. Kui ma kuulsin lauset, et korra me oleme oma iseseisvuse kaotanud, aga nüüd, NATOs olles seda enam meiega ei juhtu, siis oli küll selline vau! efekt. Tema julge väljaütlemine, julge poolehoiu näitamine ja julge toetus tekitab vähemalt minus teatud kindlusetunnet,” rääkis Liivat. Ta märkas, et loomulikult tuletas president meile meelde ka meie kohustusi, sest ükski asi ei ole siin ilmas niisama, kõigel on oma hind ja et midagi saavutada tuleb ka pingutada.
Liivat hindas seda, et ettekandeks oli piisavalt kodutööd tehtud ning president alustas kõnet Eesti ja Baltimaade ajalooga, jätkas taasiseseisvumise aegsete sündmustega ja lõpetas Marie Underi sõnadega. “Ta mainis ka meie laulu-pidu ja väljendas kahetsust, et ei saanud sellel osaleda, kuid lubas järgmine kord kohal olla! Kõik see avaldas muljet ja tekitas vaba ja sundimatu õhkkonna. Rahvas saalis kuulas ja plaksutas aktiivselt nõusoleku märgiks, seega mõeldi kaasa ja toetati. Saalis oli palju noori – arvan, et pooled kohalolijaist olidki üliõpilased. Obama pani neile südamele, et nad ei loobuks oma ideaalidest ja unistamisest, sest see on jõud, mis viib neid edasi.”
