Eestis leidub paiku, kus tekib tundmus, kui oleks ei tea kus välismaal – sellist elamust pakkus mulle ligi veerand sajandi eest Pakri panga esmaavastamine. Eks sääraseid paiku ja hetki ole hiljemgi jagunud ja nüüd lisandus veel üks.
Suurupi kandis asuv Ninamaa pank on mind fotodel ammu paelunud – selline soojades toonides vormirohke rannakaljustik, taamal hooned järsakuserval kügelemas. Nüüdsel augusti päikselisel pühapäeval jõudsime kohale.
Kunagi asustas siinset rannametsa vist pioneerilaager või miski säärane. Küllap on pangalt alla rannale viiv metalltrepp just sellest ajast. Juba üsna ohtlikult lagunev ja silt teatas, et kasutamine omal vastutusel. Kas siia uut treppi ei kavatsetagi ehitada? Rahvas kasutab seda omavastutust igatahes usinalt: rannas peesitati siin ja seal. Ikka õige omapärane plaaž on see: liivariba rannakaljude jalamil. Eks kive ole ikka ka. Suisa varisenud kiviplokke.
Ninamaa pank on tõesti ilus ja omapärane. Nii liigestatult siki-sakiline, seas kulpasüvendeid. Läbi kivikihtide nõrgus vett. Talvel moodustub siia jääpurikatest pikk orelivilede rivi.
Netist ei leia Ninamaa panga geoloogia kohta just palju. Valdavalt 5 meetrit kõrge ja koosneb kambriumi ajastu Tiskre kihistu liivakividest. Toona, poole miljardi aasta eest, kui jahedas meres need kihid settisid, asus Baltica ürgmanner lõunapoolkeral, nii umbes 60. lõunalaiuskraadi kandis.
Jah, aga peale vaadates ei tundu siin teps mitte vaid ühe kihistuga tegu olevat. Liialt mitmekesine on kõik. Alates lainepiiri hallist kivipõrandast, siis panga allosa pudedamad kihid, kuniks üleval heleda monoliitse kvartsliivakivini välja. Viimane näib nii tugev, et sobiks vist lausa ehituskiviks? See tugev ülaserv peab loodusjõududele hästi vastu ja nii on tükati kujunenud kui klassikaline paepanga profiil: all õõnes, peal räästas. Aga ei mingit paasi ole siin, vaid aina liivakivid. Siiski, rannal vedeles kristalse pae tükk. Kuidas see küll siia sattus? Ka mummulise-träpsulise pealispinnaga laineist lihvitud liivakivitükke jagus. Ja puhasvalkjaid. Ja halle. Ja savikaid. Ja…
Paiguti kulgesid kivimikihid siin pangaseinas viltu, saades rõhtsatel kihtidel järsku otsa. Mu kaaslane seletas, et merepõhjas on settimine alati rõhtne, seega pidi Baltika mandrilava aegajalt siia või sinna kaldu kiskuma, mistap setted nii lippadi-lappadi nüüd paistavadki. Esines ka küllap settekatkestusi ja setete ärakannet.
Eriti huvitavad olid lausa laines kivimikihid. Mis neid küll põhjustas? Küsimuseks see jäigi. Aga vahel on vastuseta küsimused huvitavamadki. Igatahes näib, et midagi õige tormilist siin vist juhtus.
