Mait Karukäpp “Kuni käru pole kummuli ehk kaks päeva elada”.
Tõmmujuukselised grusiinitarid, “Suliko” tuttav laulujupp, viinamarjavein ja lõunamaine temperament. Kas tõesti meie jaoks kauge Gruusia? Pikkamisi kerivad aga lahti meilegi tuttavad probleemid: noorte lahkumine maalt linna, põlvkondadevahelised konfliktid, tulutoovate ametite ihalus ja maaelust kaugenemine. Ja ühtäkki hoomadki, et pole tähtsust, kas elatakse Gruusias või Hiiumaal.
Kiita tuleb lavastaja Kristjan Arunurme valikut võtta mängukavva lugu, mis on kuulsaks mängitud suurtes teatrimetropolides ja 1971. aastal ka Tartu Vanemuises. Tulemusele tuli kasuks ka oskuslik teksti kärpimine.
Gruusia kirjanik ja dramaturg Otia Ioseliani (1930–2011) tuli kirjandusse 1950. keskel ning avaldas oma esimese jutukogu 1957. aastal. Tuntus saabus esimese romaaniga “Tähesadu” (1962), mis käsitleb teist maailmasõda.
Teiste rahvaste dramaturgia lavaletoomine on harivalt arendav kindlasti nii trupile kui ka publikule. Pearollides on Helve-Esta Sillamaa (Kessaria) ja Kristjan Arunurm (tema mees Agabona). Igal juhul saavad eri põlvkondade näitlejad nii oma rollide kui ka lavastuse mõtte kandmisega kenasti hakkama. Arunurme näitlejatalent on sedavõrd veenev, et grimmiga vanaduse rõhutamine tundub kohati isegi liigsena. Sillamaa suhestumise materjali muudab eriti keeruliseks temperamendi erinevus ja lõunamaalastele iseloomulik kiire meeleolude vaheldumine. Neile sekundeerivad pojad Dito (Mati Lepna), Durmišan (Henn Martinson) ja Iovei (Janno Elmi) koos oma kaasade Žužuna (Piret Põllu), Landa (Ragne Jõhvik) ja Gogolaga (Kadri Maiste). Noorim poeg Buhhuti (Valdek Elmi) koos oma pruudi Tsagoga (Mari-Liis Leivalt) moodustavad lavastuses n-ö vanemate elutöö jätkajate paari. Poegade puhul oodanuks selgemat karakterite erinevust temperamendilt ja ametipositsioonist sõltuvalt. Maavanem, minister ja külavanem on vägagi selgete käitumismallide ja väljendusvahenditega. Miniatest oli esietendusel selge rollijoonisega Ragne Jõhvik Landana.
Mõnusalt koomilise rolli tegi Õie Laksberg külaeit Karpena. Kahetiseid mõtteid tekitas esietendusel lavastaja poolt sisse toodud noore Kessaria (Rita Altmets) ilmutis. Oli see vana abikaasa noorusmälestus või kummitav surmahingus? Aga sobivad mõlemad variandid. Vaatamata heale muusikavalikule oleks tahtnud kaunist Gruusia neljahäälset meestelaulu isegi rohkem kuulata. Kindlasti oleks muusika toetanud ka näitlejaid mõttetihedamais stseenides.
Küll tahaks ka, et näitleja silm otsiks tuge partnerilt, mitte lavapõrandalt ja et laval kõndimine ei muutuks vaevaliseks sussisahistamiseks. Esietendusele iseloomulik lavanärv ja mõned valgusapsud ei mõjutanud positiivset kogumuljet. Aga küll need esietendusele nii tüüpilised kaasnähud ka tükki sisse mängides kaovad.
Igal juhul julge ettevõtmine ja arendav tulemus! Meile kõigile!
JAAN URVET
lavastaja ja näitleja
