Ofelia, Vohilaid, Muhumaa – kõiki neid laevukesi käis esmakordselt Heltermaale saabumisel vastu võtmas muude tähtsamate asjameeste hulgas ka kitsekene. Saatjaks Tõnu Otsason, kes loomale raudlaeva näitas. Sest kunagi keegi… Ja Käina valla kohut teavad hiidlased kõik. Aga vanu lugusid tuleb elustada.
Mees sõnaga
“Sõnas on vägi,” ütleb Tõnu. Emakeele seltsi uute sõnade võistlusel sai Tõnu “sihtkomisjoni” ja “üleilmastumise” eest kolmanda koha. Kunagi ütles Tõnu kolhoosi porgandipõllul mitte just algajale koolmeistrile: “Meie jaoks on “zalooga” võõras sõna, võõras sõna toob võõrad teod ja kombed.” Kui Tõnu teksti loob, kaalub ta hoolikalt sõnu, leiab et “kaatsadega kõndimine” või “lamba-äkise” söömine jaanipäeval kõlab ilusasti. Kutsus kokku paar aastat tagasi Palade teabetoa egiidi all murderingi, otsis esinejad, Valter Voole sai murdetekstide kirjutamise eest laureaadiks. Külaselts Sakas, ikka Tõnu juhituna, autasustas õpilasi murdeluule ja Vrageri või Underi luule esitamise eest. Tõnu tuleb vaatama õpilaste näitemänge, rahvatantse, laule. Imetleb laste sära ja tegevusrõõmu ja on kutsunud aastakümneid neid oma üritustele.
Mees raamatuga
Kirjasõna on Tõnu alati austanud. Algas 16aastase poisikesena Kose-Uuemõisa traktorijaama ajalehe ladujana ja kaastöölisena, hiljem ajakirjanikuna Harju Elus ja Noorte Hääles, lõpetades kirevateemalise raamatukoguga oma kodumajja loodud teabetoas. Siit leiab ajakirja Akadeemia aastakäigud, saab lugeda Triinut ja Tulimulda. Põhiteemad siiski Eesti kirjasõna, kodulugu, inimarengu ja tuleviku-uuringu alane kirjandus, keskkond, kultuur, Eesti mõttelugu. Kui Rahu Eest kolhoosis tekkis 60-70ndate vahetusel rahavarusid, sõlmis Tallinna raamatuantikvariaadiga sõprussidemed ja rajas kolhoosi oma raamatukogu, eelkõige enne 1940. a ilmunud kirjasõnast: leksikonid, maakondade ja Eesti ajaloo köited, piiblid, Ungern-Stern-bergide suguvõsa kroonika 13. sajandist alates, Nobeli laureaadid, suurmeeste elulood jne. Kasutada sai igaüks. Praegu on enamik neist Palade avalikus raamatukogus. Kuidas küll omal ajal n-ö salaraamatukogu kasutaja silm lõi särama nähes sellist kultuurivaramut.
Mees pargiga
70ndate vahetusel sündis pargi loomise mõte. Kirjanik Heino Kiik oli töö- ja rahavaba. Oli taimeaed, kasvatati tuhandeid istikuid, istutati kunagisele põllule. Nüüd on seal Lõpe dendro- ja kultuuripark. Puud-põõsad suureks kasvanud ja kasvamas. Heino Kiige “Tondiöömaja” tähistab siin suure Jossi (traktor S-80) võimas sahk, mis pidi talude pisipõllud ja rängad jõuga viljaväljadeks pöörama.
Tõnu müttab seal murutraktoriga suvel teeradasid niites, muil aastaaegadel saagides, korrastades, veel rohkem mõttetalguid iseendaga pidades: mida teha, et pargis sisu oleks. Igal aastal tekib midagi uut: Vrageri mälestustahvel, installatsioon külaseppade töödest, soome ja eesti ihu ja hingekultuuri ühendava saunaolustiku demonstratsioon (seppade valmistatud erikujulised soome sauna ahjud) nn Soome väljakul.
Pargi asukoht on Kärdla kraatri käärus ja siia paigutati ka geoloogidelt saadud tükike meteoriidi kokkupõrkekivimist. Nüüd sobis siduda tõelisus ulmega – rajati Väikese Printsi matkarada. Rada liigub pargipuude ja salude vahel, on tähistatud vaatekohtadel tahvlikestega Printsi ja kohalike tähtinimeste ühise sõnumiga: kaitsta loodust, keelt ja kultuuri. Meteoriidi-bretšale järgnevalt saab tunnistada hilisemas troopilises kliimas tekkinud korallide jm kivististe torne ja karkasse. Need on paigutatud puualustele Ain Jepišovi seades. Raja ääres on päikeseloojangu nautimiseks ja puhkamiseks kadakased korvtoolid ja puupingid. Tänavu suvel püstitati parki hiiu keele puu, millel Hiiumaa valdade olulised keele või rahvakultuuri kandjate nimed kirjas.
Iga märgi taga avamissündmus, iga teo kaasas sõber metallikunstnik Enn Johannes ja kaaslasi külast ja külaseltsist, kel jagub nõuandeid ja tegutsemislusti.
Pargis jalutavad emad lapsukestega (Lõpe asulas elab 170 inimest), liiguvad ekskursioonid.
Siin saab vabas õhus ja atraktiivses ümbruses tutvuda ja mõtiskleda nii kolhoosiajastu, tänase külaelu kui ka kohaliku looduse- ja kultuuriloo teemadel.
Mees külaga
Elanud Lõpe külas üle poole sajandi, teab ja tunneb Tõnu inimesi, olusid. Ta on kirjutanud rohkesti nii oma kui ka naaberkülade inimeste mälestusi, kogunud fotosid, koostanud materjale ja albumeid, avaldanud artikleid külaelanikest ja sündmustest. Imetleb koduküla ilu, künkaid ja orgusid, otsib legende. Lähem tutvus vana külaeluga toimus läbi Päheli talu. Külaseltsi poolehoidjad, vanad ja noored, leidsid siit tegevuspaiga: puhastati ruumid, uuendati põrandad ja laed, parandati katuseid, veedeti koos mitmeid jõule, koguneti õpiringidega oma külast ja mujalt, võeti vastu väliskülalisi. Siia kogunesid 1998. aastal Eesti külaliikumise juhatuse liikmed ja otsustasid: Kodukandi III maapäeva viime läbi Hiiumaal. Otsusele andsid tuge vana talu reheahi ja -elamu, hiiu maakultuuri sümbol. Soera talumuuseumi sündimise kaasosalisena ja algatajana nimetati muuseumi juubelipeol Tõnu Otsasoni nime. Tänavu taastasid vald ja küla koos Lõpel kiviaia.
Mees kividega
Ka kivi saab märgiks, kui need aja ja inimestega siduda. Ajapikku said märgid Hagaste külla Marie Underile, Sakla külla Lee talu kohale Juhan Koklale, Rootsi pagulasele-ajakirjanikule ja ägedale eestluse hoidjale. Värssu külas avati 2004. aastal Ühismeele kivi, tähistamaks 440 aastat nende rannakülade esmast nimetamist Rootsi maaraamatus. Honga töökojas valmistatud puurist tähistab Mäevli küla elanike väljasaatmist Vene okupatsiooni ajal. Selle aasta 15. septembril tähistati vana hiiepaika Püha leppe kivide juures ja toimus väike kontsert. Algatajaks ikka Sakase selts koos Tõnuga, kaasaaitajaks Suuremõisa noortekeskus, kujundajaks Enn Johannes. Mõnusalt esinesid Elvi Tabor hiiukeelsete naljalugudega, Avo Tamme torupillilugude ja lauludega, Raivo Avango kontserdiga. Pühapaikadest kõneles Marju Kõivupuu.
Mees Vrageriga
Esmane tutvus toimus poeedi keele- ja värsiilu elavat esitust kuulates. Midagi sai päästa. Pere oli pagenud 1944. a sügisel Rootsi, mahajäänud kirjad ja raamatud sattusid juhuslikult Tõnu pilgu alla. Hiljem tekkis side Elmar Vrageriga. Jätkus materjali stendideks, slaidiprogrammiks ja näitusteks. Neid toimus Vrageri 90. juubeliaastal Kärdlas, Emmastes ja Paladel. Lõpe pargis avati mälestusmärk Hiiu Kannel. Senini on Sakase seltsi kasutada olevas ruumis püsinäitus Hiiu murret ja ajalugu uurinud poeedi elust ja loomest ning seda rikastavad autentsed dokumendid ja käsikirjad. Tänavu külastas Tõnu Vragerite Rootsi kodu Eskilstunas. Elmar Vrageri poeg ja tütar tutvustasid sealset pärandit ja jagasid järelejäänud pabereid: käsikirju, kirjavahetust, hiiu sõnavara.
Mees tulevikuga
21aastasest Noorte Hääle ajalehepoisist sai kõva majandusemees Rahu Eest kolhoosi esimehena, kes numbrite taga nägi ka vaimu vajadusi. Raamatukogu, park, asumisse uute elanike meelitamine, muuseum-puhkemajade rajamine, sidemete loomine kirjanike ja kultuuritegelastega – sel oli tugev tagasiand. Tööjõu ja ressursside kasutamise efektiivsuselt oli kolhoos tolleaegse Eesti maamajandite esikümnes.
Inimene oma kodukohaga, minevikuga ja tulevikuga põlistab end. Soovime jätkuvalt ideid ja koos teekaaslastega toredaid tegusid.
11. jaanuaril saab Tõnu alles 80aastaseks. Parimad soovid talle.
Aare Ristmägi
Kirjatükk valmis 2012. a sügisel ja ilmus “Rahvakultuuri aastaraamatus 2012”.
Avaldatud lühendatult.
