USNPLASH Teismelise Kairi (nimi muudetud) lapsepõlv ei olnud lihtne: keerulised peresuhted ja sellest tingitud traumad viisid neiu sinnani, et ta ei tahtnud enam kooliski käia. Kohustustest enam köitis teda alkohol. Nõnda jõudis Kairi sotsiaalkindlustusameti (SKA) korraldatavale kinnise lasteasutuse teenusele (KLAT).
“Teenusel oli raske, kuid see aitas mind enam-vähem elule tagasi,” tõdeb ta. Kairi usub, et tema teenusele jõudmist oleks saanud ennetada, kuid selleks vajas ta kasvõi ühe täiskasvanu toetavat õlga. Tuge, mida paraku keegi õigel ajal pakkuda ei osanud…
Sarnaste probleemide tõttu nagu Kairil, jõudis KLATi ka murdeeas Andri (nimi muudetud): alaealisena alkoholi ja tubakatoodete pruukimine, koolis ta käia ei suutnud, kodune tugi puudus. “Pidevad peod ja soov reaalsuse eest põgeneda, kuna mul on elus raskeid asju juhtunud,” selgitab Andri.Noorest east hoolimata on Andri olnud erinevates KLATi asutustes mitmeid kordi.
Kinniseid lasteasutusi on praegu Eestis neli: Maarjamaa hariduskolleegium, Tallinna laste turvakeskus, Rakvere
Lille kodu ning Hiiumaa sotsiaalkeskuse noortekodu.
Nüüdseks on Andri sõltuvusainetest täiesti puhas. Ta käib tööl ja tal on motivatsiooni tegutseda. Ta ei suhtle enam seltskonnaga, kellega varasemalt läbi käis, peresuhted said korda. “Kindlasti lähen veel edasi õppima ja soovin saada psühhoteraapiat,” vaatab Andri lootusrikkalt tulevikku ja lisab tõsinedes: “Kui ma ei oleks KLATi sattunud, oleksin ma ilmselt praeguseks surnud…”
Hiiumaa kinnise lasteasutuse töötajad ütlevad, et teenusele sattunud noorte silmadesse vaadata on südantlõhestav: kurbus, viha, hirm ja pettumus. Tee nende südamesse pole lihtne. Nad ei usalda, nad kardavad, on pettunud – kõiges ja kõigis.
“Pahad lapsed”
Seda suurem on rõõm, kui noor üks hetk oma kaitsemüüri alla laseb ja avaneb. “Nad ei taha tegelikult mitte midagi enamat kui turva- ja kindlustunnet ning armastust, mis on nende eludes olnud olematu. Pole pakutud ja nüüd pole enam pakkujat…,” teavad töötajad.
Töötajate sõnul on noored kogu ühiskonna jaoks “kõiges süüdi” ja “pahad lapsed”. Seltskond, kellega keegi tegeleda ei taha, oska, viitsi. Nii ongi mugav nad saata KLATi. Mis tegelikult peaks olema viimane koht, kuhu noor kunagi üldse jõuab.
“Ehk kunagi tuleb aeg, mil ühiskond ei kleebi KLATi sattunud noortele silte, vaid mõistavad, mis on nende elus juhtunud, et nad on niisugusesse olukorda jõudnud,” loodab üks töötajatest. Kuidas sinna jõuda? “See eeldab kogu ühiskonnalt noorte märkamist ja aitamist. Juba palju varem, kui tema mured kasvavad nii suureks, et teisiti kui KLATi suunates enam ei saa.”
Ühiskonna hoiakuid on aga raske murda. Ka spetsialiste tuleb enam harida, sest kui laps on KLATi jõudnud, siis kahjuks ilmneb vahel, et lapse mure on jäänud õigel ajal märkamata või abikäsi ulatamata.
Sama tunneb ka teenuse juht Enelis Linnas: “Eestis on palju asjatundlikke spetsialiste, kuid näeme ka palju jõuetust ja väsimust – tekivadki hetked, kus peale lapse KLATi suunamise kahjuks midagi muud ei nähta. Tegelikult usk nooresse, tema kuulamine, järjepidev toetamine ning õigete sekkumiste planeerimine nii noorele kui ka tema lähedastele saab muuta nii mõnegi noore käitumist ning ta ei pea jõudma kinnisesse asutusse. Meie soov on, et ühtki last ei suunataks liiga kergekäeliselt teenusele. Mõtlemata, kuidas neid kogukonnas aidata või kas kõik võimalused on ikka eelnevalt proovitud.”
Meie kõigi ühine vastutus
Teine murelikuks tegev tõik on teadmine, et KLATist lahkuv noor ei saa jätkutuge. Intensiivselt teenuselt tavaellu naasmine on noorte jaoks ühelt poolt väga oodatud ja positiivne aeg, kuid samas ka keeruline – enam ei ole järjepidevat tuge, tegevusi ning kindlat rutiini.
Üldjuhul pärast aastat aega teenusel lahkuvad nad samasse keskkonda, kus varem elasid ning selles keskkonnas enamasti muutusi toimunud pole. See on surnud ring – sest nii jõuavad need lapsed taas KLATi ja ränk töö algab otsast peale.
Oleme koostöös erinevate spetsialistidega välja töötanud jätkutoe mudeli, mille tänavu sügisest kasutusele võtame. Süsteemne plaan, kuidas lapse asutusest lahkumist ette valmistada, aitab tagada, et lapsed ei jõuaks teenusele tagasi. “On ülimalt oluline hakata juba lapse saabumise hetkest koos noore enda, tema pere ja noore ümber olevate spetsialistidega kavandama tema koju naasmist ning luua sild lapse ja kogukonna vahel,” sõnab Linnas.
Selleks on aga vaja võrgustikupartnerite (nt lastekaitse, kool, politsei, noorsootöötaja) aktiivset eestvedamist, järjekindlust, koostööd, kaasa mõtlemist ja planeerimist. Lapse teenusel viibimise ajal peavad võrgustikuliikmed jääma lapse toetamise planeerimisel võrdseteks partneriteks.
“Meie ühine vastutus on leida lapsele ja tema lähedastele vajalik tugi ning kindlustada nende jätkumine ka kinnisest asutusest väljudes. Seega ei ole KLAT koht, kuhu laps “ära suunatakse,” vaid lapse teenusel olemise perioodil peavad kindlasti toimuma muutused ka lapse kodus, kogukonnas ja toetavas võrgustikus,” lisab Linnas.
KRISTIINA TILK
Sotsiaalkindlustusamet
