Robert Aasa ja Heimar Täht koolitasid kolmapäeval Hiiumaa merepäästjaid. Õpiti, kuidas hinnata keskkonda, milles töötad ning aidata jääauku kukkunud inimest.
Osalesin kolmapäeval koos kaheksa Hiiumaa merepäästja ja kahe päästekomando liikmega Loksa päästekomando ja Põhja päästekeskuse päästja Robert Aasa ning Lääne-Eesti pommigrupi demineerija Heimar Tähe läbiviidud merepääste kursusel. Esimene mõte, kui sain kutse osaleda oli, et olen juba korduvalt käinud vaatamas erinevaid mereltpäästmisõppusi ja kas seekordses ka midagi uut on. Aga oli. Juba see, et kõigepealt eelnes koolitusele teooria ja alles seejärel mindi jääauku kõike praktikas järele proovima. Koolitajad pakkusid ka mulle võimalust ise kõike proovida, aga eelistasin siiski kuivale kaldale jääda. Samas hiljem selgus, et märksa soojem valik olnuks koos teiste koolitusel osalejatega jääauku hüpata.
Hoolimata sellest, et loodetavasti ei pea mina kunagi kedagi jääaugust päästma, oli Tähe ja Aasa pakutud teooriaosa ka minul äärmiselt põnev kuulata, sest nad tõid kõige ilmestamiseks palju elulisi näiteid oma aastatepikkusest töökogemusest. Aasa sõnul on iga koolitus neilegi erinev, sest näiteks Ida-Virumaa merepäästjad peavad töötama hoopis teistes oludes kui siinsed ja kõikidele täpselt sama koolitust teha ei saa.
Jäälugemine kõige alus
Aasa õpetas Hiiumaa merepäästjatele, et tähtis on vaadata jää värvi ja tunda veekogu põhja iseloomu jääle minnes. Mida heledam jää, seda nõrgem, mida tumedam, seda tugevam.
Tema sõnul tuleb mõelda ka koolifüüsika reeglitele. “Koolifüüsika – vaata, kuhu poole liiguvad jõud ja mis on massi suhe sinu kehamassiga,” selgitas Aasa. Näiteks jääsuppi sattudes on oluline olla horisontaalasendis, sest muidu on sinu kehale mõjuv jõud väga suur ja võib saada tõsiseid vigastusi. Taldrikjää võib aga töötada koguni giljotiinina. Kui n-ö jäätaldrikud peaksid olema lahti ja liikuma ning sa käe nende taldrikute vahele vette pistad, pole see sugugi ohutu, kuna liikuva jää jõud on meeletult suur.
Merepäästjad peavad kõige sellega oma tööd tehes arvestama nii nende endi kui ka päästetava ohutust silmas pidades.
Kuidas aga toimida olukorras, kui vajud sõidukiga läbi jää? Kui läbi on vajunud näiteks üks esiratas, siis esmalt tuleks Aasa sõnul avada auto kõik neli ust, et sõiduk neile kandma jääks. Kui aga auto hetkega üleni jääauku vajub nii, et uksi avada ei jõua, siis soovitasid koolitajad esmalt korra oodata kuni sõiduk on üleni veega täitunud ja alles siis välja ujuda. Pea võimatu on väljuda, kui akendest alles suure jõuga vett sisse pahiseb. Mõttekoht on ka see, kas sõidukil on elektriaknad ja kas olukorras, mil auto läbi jää vajub, need üldse avaneksid.
Rahvasuus levinud valevõtted võivad viia surmani Heimar Tähe rääkis, kuidas toimida jääauku kukkunuga. Välja tuli ka mitu senist rahva seas levinud valearusaama. Levinud on näiteks, et peale pikka külmetamist annab sooja pits teravamat, alkohol aga hoopis kiirendab külmumist, sest ahendab veresooni. Samuti on vale viia külmunu sooja saamiseks palavasse ruumi. Tähe selgitas, et nahk saavutab vaid mõne minutiga ümbritseva keskkonnaga sama temperatuuri ja kui külmunud inimene viia väga sooja, pressib soe külma vere jäsemetest südamesse ja see võib lõppeda surmaga.
Peale jääaugust pääsemist on oluline eemaldada külmunult vähemalt ülakehalt märjad riided ja ta kuiva teki ning mullikile sisse mässida. Võib pakkuda ka sooja ja magusat jooki energia saamiseks, aga vaid juhul, kui kannatanu on võimeline seda ise jooma.
Samuti ei tohi peale jääaugust päästmist tõsta külmunud inimesel käsi ja jalgu südamest kõrgemale, sest ka see kiirendab külma vere jõudmist südamesse ja on ohtlik.
Kui peale jääaugust päästmist on inimene kontaktivõimeline ja soovib istuda või püsti seista, siis tuleb tal lasta seda teha, mitte maha pikali suruda, sest inimene valib instinktiivselt ise endale mugavaima asendi.
Kuidas ise ellu jääda
Tähe ja Aasa sõnul oli koolitus mõeldud selleks, et õpetada merepäästjatele, kuidas päästes ise ellu jääda. Kui teooria läbi, oli aeg minna jääle, et praktilised oskused proovile panna.
Esmalt tuletati meelde õiged võtted jääaugust välja ronimiseks. Oluline on sel puhul oma keharaskuse ja küünarnukkidega jääserva mitte katki murda. Lisaks tuletati meelde, kuidas end vigastamata kasutada jäänaaskleid ning erinevate võtetega jääauku kukkunut päästa.
Temperatuur ajal, mil päästjad jääaugus harjutasid, oli õues nulli ringis. Minul olid varbad ja sõrmed külmast tundetud ja lihased värisemisest kanged, päästjad seevastu kinnitasid, et neil pole isegi jahe. Seega kahetsesin oma esialgset otsust nendega koos harjutusi kaasa mitte teha – oleks olnud suurepärane võimalus midagi põnevat kogeda.
Merepäästjate jaoks aga polnud see esimene kord, sest sarnased õppused on neil kord aastas ja on ju see ka nende igapäevatöö osa.
