Puutöömeister Meelis Kihulane on esiisade oskusi taaselustades valmistanud kümneid puust tarbeesemeid – kõige keerulisemaks neist osutus sõel.
Reedel avas Meelis Kihulane Hiiumaa muuseumi Pikas majas näituse, mis kõneleb puude ja inimeste sajandeid kestnud seostest.
Autor rääkis, et kümmekond aastat tagasi teadis ta rahvapärasest puutööndusest sama palju kui enamik inimesi – et puidust valmistatud tarbeesemed on olemas. Siis aga sattus tema kätte etnoloog Ants Viirese raamat “Puud ja inimesed”. “Sealt nägin, et ohhoo! kui palju neid esemeid on ja tekkis mõte tuua neid esile,” rääkis näituse koostaja ja valmistaja. Näitusestendidel olev tekst ja fotod on valitud samast raamatust, näitusel olevad tarbeesemed on valmistanud Meelis Kihulane ise.
Näituse autor ja koostaja rääkis, et on uurinud ka teiste rahvaste puutööoskusi. “Mida rohkem ma ringi käin, seda enam tunnen uhkust, et meie käsitööoskus on tehnoloogiliselt väga kõrgel tasemel,” ütles Kihulane. “Ilust ma ei räägi, sest ilu on maitseasi, aga just tehnoloogilises mõttes on see tipptase.”
Sõel kõige keerulisem
Kihulane nentis, et kunagised meistrid on surnud ja puutööoskused kadunud ning tema ise pidi nende tehnoloogiliste oskuste omandamist alustama nullist.
“Kui ma kümme aastat tagasi alustasin, siis kahjuks neid meistreid, kes kunagi neid asju olid teinud, enam ei olnud,” ütles Kihulane, kes nüüd ise õpetab ja propageerib rahvalikku puutööd.
Tehnoloogiliselt kõige keerulisemaks ja oskusi nõudvaks esemeks nimetas ta sõela, mis nõudis puutöömeistrilt väga täpset materjalitunnetust.
“Sõel on asi, mis kogu selle aja jooksul on kõige keerulisem olnud – ja ma arvan, et ma olen selle pika aja jooksul päris keerulisi asju teinud,” ütles Kihulane.
Sõel oli ka üks kallimaid tarberiistu, mida igas talus ei olnudki ja mis seetõttu n-ö käis talust tallu külakorda. Sõela kere valmistati painutatud puidust ja põhjaks tõmmati puupakust õhukesed kisud, mis põimiti sõelaks. Kiskude otsad kinnitati sõela kere külge nii, et need moodustasid kaunid kolmnurgakujulised mustrid, millel ka praktiline ülesanne. Milline, seda saab juba näitusel uurida.
Kaks liigitust
Näitusestendidel on kaks liigitust: puuliikide ehk materjali ja valmistatud tarbeesemete kaupa. Näituse tutvustamist alustas Kihulane tammest, siis võttis ette saare, siis kase, siis pärna ehk niinepuu ja nii riburadapidi edasi.
Kihulane ütles, et ühtki puud ta teisele ei eelista, sest igaühel on omad plussid ja erinevatest puiduliikidest saab teha erinevaid asju. Vahel aga läheb vaja ka muid materjale, näiteks tõmmati sikusarvest ribasid, mida kasutati puidust painutatud karpide külje kinniõmblemiseks.
Näitusel selgus ka, mis vahe on peerul ja laastul, kui kaua põleb peerg pilakus, kuidas sai kriuks saabaste sisse ja miks sai pedakast mänd.
Kihulane hoiatas kohaletulnuid kohe ette, et võib puukäsitööst lõputult rääkida. Seetõttu vedas neil, kes avamispäeval temaga koos näitusele said ringi peale teha – esitlus oli inforohke ja huvitav.
Kasevitsa kasutusest
Muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo meenutas, et kui tema oli laps, võttis tädimees siuh! kasel koore maha, keeras selle torbikuks, torkas sellest pulga läbi ja oligi valmis nõu, kuhu laps sai marju korjata.
Paljud sellised oskused on nüüd ajalooks saanud, nagu näiteks ka komme kasvitsaga karistada. “Nüüd on see juba pärimus, kui keegi räägib, kuidas ta vitsa sa – peaksime vanadelt inimestelt neid mälestusi koguma,” ütles Põllo. Ta tõi näite, kuidas laps pidi karistamiseks ise metsast vitsa tooma. “Mind ajas see alati naerma, et kui pikaks see karistamise protsess siis venis,” arutles ta. Tobiaste peres aga olevat vitsa hoitud peegli taga, kust see natukene välja paistis otsekui hoiatuseks.
Allakirjutanul aga tuli näitusel meelde hulk puutöid, mida lapsepõlves isegi sai tehtud või vähemalt proovitud: koos emaga kogusime kartulikorvi jaoks kuusejuuri, sai vestetud rehapulka, tehtud pajuvilet ja karjasekeppi, voolitud pudrumända…
