Joonis Konstantin Prähla (2./14.12.1887 Kärdla) elas Kärdlas, majas “Nr.15” (Rahvaväkke mobiliseerimise vastuvõtulehe andmetel). Oli ametilt puusepp, hiljem – suuliste andmete põhjal – linna mustusevedaja ehk sibi ja elas 1935. aasta andmetel Kärdlas, Väike-Kopli 1. Sõjaväeteenistuses ei olnud, arvati ilmselt vanuse tõttu kohe pärast arvele võtmist reservi. Eestistas 14.07.1936 perenime Pähkla’ks, suri 21.01.1964 Kärdlas ja on ka sinna maetud. Ei sobi, sest abiellus 8.06.1914 EELK Reigi koguduses Liisa Kaibaldiga (27.10/08.11.1884 Kaibaldi – 7.08.1954 Kärdla).
Karl Poola (28.08/09.09.1899 Kärdla) mobiliseeriti Rahvaväkke 21.05.1919. Sellele eelnevalt oli ta olnud meremees reisijatelaeva Thor peal. Teenis Vabadussõja ajal mereväes madrusena ja demobiliseeriti 9.01.1921. 1923 annetati talle Vabadussõja mälestusmärk. Töötas hiljem Tallinna sadamas. Suri 17.02.1962 Kärdlas ja on ka sinna maetud. Paraku ei sobi ka tema, sest ta abiellus Lisbeth Müüriga (23.10/05.11.1900 Kärdla – 31.12.1991 Kärdla) alles 31.05.1925.
Konstantin (ka Constantin Johann) Pello (24.07/05.08.1870 Audru khk) oli tema ristipoja, Bernhard Aleksander Tuiskvere (enne eestistamist Tiismann, 22.05/04.06.1901 Partsi mõis – 1.12.1983 Stockholm), mälestuste kohaselt “Kärdla kalevivabriku õuevalitseja ja kaugesõidukapten”. Helju Kõmmuse mälestustes Kärdla kalevivabriku juhtidest ja meistritest on mainitud, et ta oli tegev ka Kärdla Tarvitajate Ühingu loomisel, olles selle esimene juhatuse esimees. Elas Kärdlas, alltoodud joonisel majas nr 1.
SA Hiiumaa Muuseumid kogu. 
SA Hiiumaa Muuseumid kogu. Kurti elukäiku varasemas nooruses ja haridusteed ei õnnestunud meil täpsemalt välja selgitada. Peltzeritele usaldatud kalevitööstuste juhtimises oli kasutuses “jagatud vastutuse” põhimõte, sest ühel ja samal ajal olid direktoriteks mitu venda, kes vastutasid eri valdkondade eest. Nii, nagu vanaisa ja vanaonu enne neid, jagasid direktorikoormat ka Kurt ja tema noorem vend Hans (7.04.1891 Narva – 18.12.1952 Verviers, Belgia), kellest viimane tundus mängivat suuremat rolli.
1908. aastal läksid Kärdla kalevivabriku enamusaktsiad üle Narva Kalevimanufaktuurile. Sellega seoses tuli Narvast Hiiumaale vabrikuelu korraldama mitmeid uusi inimesi – ja nii jõudsid Hiiumaale ka Peltzerid. Sajandi alguses (1908–1917) tegutses Kärdlas direktorina Theodor Victor Peltzer (9.02.1879 Peterburg – 6.03.1917 Kärdla; olla sooritanud enesetapu, kuigi EELK Pühalepa surmameetrikas on põhjuseks “õnnetu juhtum”). Maeti Kärdlasse, kus haud oli veel möödunud sajandi lõpus säilinud.
Pärast segaste aegade ja Vabadussõja lõppu võttis vabriku juhtimise üle Theodor Victori onupoeg, juba ülalmainitud Hans Peltzer (kes vahepeal oli omandanud ka vabriku osatähtede enamuse). Vabriku juhtimises toetas teda vend Kurt. Viimase lapselapse, Kanadas elava Heike Mertinsi andmetel vastutas Kurt kõige eest, mis oli seotud kalevi valmistamise ja töötlemisega: masinad, töötajad, abitööd. “Mõnes mõttes oli ta ülevaataja,” kirjutas Heike.
25.03.1923 abiellusid EELK Narva Jaani koguduses Kurt Arthur von Peltzer ja Edith Elisabeth Clapham (20.12.1885 Maxdorf, Austria – 4.11.1949). Peltzerite pere oli igal juhul end Hiiumaale juba kenasti sisse seadnud, sest Kurdil ja Edithil sündisid Kärdlas tütred Gerda Irene (30.04.1924) ja Edith (7.01.1926). Samuti on Kreet Sõeri rendimaksete raamatus Kurt Peltzeri allkirjad õuerendi raha tasumise kinnituseks juba 1925. aastast. Kurt koos perekonnaga elas 1935. aastal tollasel aadressil Vabrikuhoov 1 (ilmselt “sammastega maja”). Lisaks oli tal kasutada maatükk tollase aadressiga Rootsi 10.
Peltzerite perel läks majanduslikult hästi – Hansule kuulus näiteks Haapsalus villa, kus tänapäeval asub hotell Promenaad. Haapsalust Kärdlasse sõitmiseks kasutas ta sageli isiklikku vesilennukit. Kurt paistab olla elanud pisut tagasihoidlikumat elu, kuigi ka temal oli (ilmselt) maja Haapsalus. Kuid lapselaps Heike sõnul oli ta Kärdlas elades suur loodusesõber, aiandushuviline ja armastanud käia seenel. Samuti oli ta üks tennisemängimise algatajatest Hiiumaal. Elu pea sajaprotsendiliselt eestikeelses keskkonnas jättis jälje ka tütardesse Gerdasse ja Edithisse – esimene neist olla rääkinud elu lõpuni “head” eesti keelt, Edith nooremana ja rohkem Haapsalus viibinuna kehvemini. Pere oli üks umbes 25st sakslasest, kes lahkus Hiiumaalt 1939 ümberasumise käigus ja loobus seeläbi Eesti kodakondsusest.
Kokkuvõtteks
Leitud sõrmuse kohta teadaolev info on liiga napp, et selle põhjal midagi lõplikku otsustada. Oleme kaalunud erinevaid võimalikke variante ja praeguse teadmise valguses tundub olevat kõige tõenäolisem, et sõrmuse omanikuks ja kaotajaks oli Kärdlas pikemalt elanud kalevivabriku direktor, õuevalitseja Kurt Peltzer. Initsiaalid klapivad, ta abiellus 1923, tema varanduslik olukord lubas tal tellida pulmadeks mainekast kullassepaärist kvaliteetse sõrmuse ning tema huvid olid sellised, mille puhul võis sõrmus kergesti loodusesse kaotsi minna (1930ndatel paistab sõrmuse leiukoha kohal olla olnud “tühi maa”). Lisaks asus Tiiu Masingu andmetel 1934. aastal Kärdlasse rajatud saviliiva tenniseväljak “üsna pritsumaja külje all”, kust sõrmuse leidmise kohani pole ka just palju maad.
Ilmselt annaks enamvähem lõpliku vastuse küsimusele, kelle sõrmus see oli, kui leiduks ajalehekuulutus või midagi sarnast, kus oma nime all keegi 1923. aastal abiellunud “K.P” teataks Kärdlas kaduma läinud abielusõrmusest. Ka Theodor Grühni kullassepatöökoja 1923. aasta kassaraamatu leidmine võiks aidata võimalikku omanikku tuvastada.
Aga seni usume, et see kuulus Kurt Peltzerile.
