Erakogu Tegelikult tuletavad poolkõrbenud hiigelelupuud mu koduaias hirmsat märtsi ja aprilli senini teravalt meelde. Ja kodumaistest kadakatest ei maksa üldse rääkida. Taas on üks lausa täiega hukkunud.
Tegelikult polnud tänavune talv rekordkülma poolest siin Kesk-Hiiumaal eriti karm. Kui eelnevatel aastatel langes korduvalt -25…-26 kraadini, siis tänavu vaid korra -21 kraadi. Kuid see rekord sündis alles nädal enne kevadist pööripäeva. Lumi, päike ja külmunud maa püsisid poole aprillini. Lisaks tasub meenutada, et mullune suvi oli vihmane ja jahe, mis ei lasknud soojanõudlikel eksootidel talveks hästi valmistuda.
Samas on mul kahjud üllatavalt väiksed. Palju loeb vist ka kasvukoht, sealhulgas pinnas. Näiteks harilik küdoonia (Cydonia oblonga) talvitus täiesti tervena. Tuttaval Kärdlas seevastu aga viljakal aiamaal hukkus, ehkki oli viimastel aastatel hästi edenenud. Kusjuures mõlemad pärinevad Kärdla Röösna metsa n-ö loodusliku puu juurevõsust.
Eestis üsna külmakindlad on ahtalehine hõbepuu ja kirss-kontpuu. Rapla tuttaval hävisid mõlemad, mul edenevad. Siiski hõbepuu viimase aasta võrsed said esmakordselt kahjustada. Mõlemad liigid tahavad kasvupaigaks kuivemat kohta, hea on näiteks künkanõlv.
Väga imelikult käitus Kõpust 2000. aastal toodud tuhkpihlakas (Sorbus rupicola). Koera ja kitsede rünnakutele vaatamata oli ta lõpuks jõudnud üle 2 m sirguda. Nüüd lehed küll puhkesid, kuid jäid kiduma. Maa lähedalt ilmuvad uued võsud. Milles asi? Külma see kodumaine liik küll ei tohiks karta. Vahest on põhjus mulluses liigniiskuses?
Metasekvoial puhkesid kõik kasvud, ent nüüd osad oksad kuivavad. Kuuldavasti võtnud tänavune talv Raplamaal Arnold Hannustil niigi kännuvõsulise metasekvoia jälle tagasi. Seevastu Tartu botaanikaaia metasekvoia olla täiesti terve.
Soosekvoia (Taxodium distichum) on soojanõudlik puu. 2011. kuuma suve järel talvitusid viimase aasta võrsed hästi, taludes külmi tuuli ja -26 kraadi. Mullune suvi oli aga nagu tema oli ja nüüd on mullused kasvud enamasti kuivetunud.
Sarnane lugu on ameerika ambrapuuga (Liquidambar styraciflua). Asjatundjate meelest on üldse ime, et ta mul elus püsib. Ambrapuu on eriti soojamaias, sestap lehtib ta väga hilja ega jõua sügiseks oma kasvamisega pahatihti ühelepoole. Mullune “ehtne Põhjala suvi” nõrgestas teda sedavõrd, et lisaks mullustele kasvudele on suuresti hävinud ka tunamullused. Ometi puhkeb lehti ka ühelt mulluselt võrselt. Eks mu ambrapuu ole ka karmis kohas, avatud talvistele kõige lõikavamatele tuultele, mis ei puhu põhjast, nagu võiks arvata, vaid idast ja kagust.
Üldiselt aga võib tõdeda, et väga suur osa eksoote talvitus üllatavalt hästi. Nagu näiteks: varimagnoolia, tulbipuu, harilik trompetipuu, must mooruspuu, parukapuu, austria tamm, prantsuse vaher, euroopa humalpöök, vahtralehine pihlakas, pontose rodo jne.
Kui säärased päiksekõrvetuslikud talved jätkuvad, siis tasub vist järjest enam hakata kasvatama erinevaid huvitavaid lõunamaiseid heitlehiseid puid-põõsaPaljud muidu külmakindlad okaspuud, rääkimata igihaljastest lehtpõõsastest, muutuvad aina kahtlasemaks. Kui neid varjutada jaksad, siis on teine asi.
Nagu ikka, elas talve suhteliselt normaalselt üle ka 3 m kõrgune vahtralehine plaatan (Platanus x acerifolia). Taas külmusid vaid võrsetipud paari-kolme pungavahe ulatuses, mis ei jõudnud sügisel korralikult puituda. Praegu igatahes on puu lootusrikkalt noores lehes. Seevastu Tartu botaanikaaias külmusid sealsed vahtralehised plaatanid maa lähedale tagasi. Alles mullu haljendasid nad seal Eesti suurima hariliku vahtra naabruses: toredad ligi 2 m kõrged lopsaklehised plaatanihakatised. Arvatavasti jääb plaatan Eestis üldiselt rannikulähedaste alade puuks. Teisalt, mine sa tea. Näiteks lääneplaatan (Platanus occidentalis) talub oma kodumaal Kanadas ka kolmekümnekraadiseid pakaseid.
