Helja Kaptein
Helja Kaptein “Mulle tundub, et me pööratame elusolenditele liialt vähe tähelepanu ja võtame neid kui asju,” ütles Laksberg. “Kui on hani, siis pea maha ja potti – kui palju mõtleme, millist rõõmu ta meile on pakkunud?” Tika talu peremees
Aleksander paitab hanesid söötmas käies nende kaela, silitab siidjat sulestikku, annab saia noka vahele ja räägib neile, kui armsad nad on: kõik on rahul. Kui Aleksander püsti tõuseb ja ära hakkab minema, naksab hani teda säärest. Ja nii iga kord.
Loomi tuleb armastada
Ka oma kanakarjale jagub Õiel häid sõnu. Ta on neid jälginud ja teab: kui kana muneb, siis istub ta pesa peal köötsakil. “Saab muna kätte, kui õnnelik ta on! Hellitab, veeretab, sätib tiiva alla ja hakkab kaagutama. Kui pesakastides on korraga neli-viis munejat, pistavad kõik pead välja ja kaagutavad kooris. Mina löön takti!“
Kanad saavad oma aias vabalt ringi liikuda ja neil on oma puud, mille alla päikesevarju minna või kus oksal istuda. Samuti on kanadel nimed, nagu
Mampsel ja Pudelihari.
Valge siidikana pruune poegi nimetab pererahvas tuustideks. Kohevad pruunid tibud veerevad mööda nurgataguseid ringi ja võtab tükk aega otsimist, enne kui lauavirna alt nende pesakonna avastame. “Nemad on nii pisikesed, poevad igast praost läbi, kõnnivad kus tahavad!” Haned jalutavad väärikalt kanade keskel, ent hanepojad, keda nimetatakse muruniitjateks, on eemal rohusel maalapil.
Sealsamas on ka küülikupuurid, kus 42 pikk-kõrva rõõmsalt hüppavad, nendest üheksa alles pisi-pisid.
Väravas näitab perenaine Õie oma pleekinud konnasid ja räägib, kuidas taludepäevaks ka paadile purjed peale tõmmatakse, et ikka õige meretunne oleks. Enne, kui pikka sirget teed mööda talumaja juurde jõuda, on tee ääres ka pink, kus selgitus: “Tee ots tömbiks!” See tähendab kohalikus keeles maha istumist, kui väsimus võimust võtab.
Õmblemine, kudumine, heegeldamine ja pilutamine on kaduvad oskused, kuid Õiele nokitsemine meeldib. Nagu naised muiste, kasutab ta iga vaba hetke selleks, et vardad kotist välja võtta ja mõni rida kudumit kasvatada. Taluõuel saab pühapäeval näha ka teisi käsitööseltsi liikmeid näputööd tegemas.
Eraldi telgedemajas istub Sirje
Juurikas, kes koob kaltsuvaipa. “Kui pole elus telgede taga istunud, saab siin proovida,” lubas perenaine. Käsitööd saab kaasa osta ja ise ka teha proovida.
Samuti saab katsetada kahemehe saega saepuki peal palgi jupitamist. “Ja pärast võib kirvega need ka halgudeks lõhkuda,” lubas Aleksander lahkelt. Ta lisas, et see on töö, mis jäänud unustuse hõlma, ent ükski oskus ei ole liiast ja kerge see esmapilgul lihtne liigutus pole.
Krutskid on head!
Kõrvalhoone ees saab kogu päeva olema avatud lava. “Kes tahab midagi öelda või esitada, palun! Toolid-pingid on olemas, lava ka,” kutsus perenaine. Pärast lõunat kell 16 etendub “Meite elu”, sest hiiu keel ei saa olemata olla. Esinema tuleb perenaise hobiteatri trupp ja lisaks proovib Õie külalistega terve päeva just kohalikus keeles vestelda.
„Hiiumaa asjal peab olema krutski sees. Ma kohe pean neid välja mõtlema. Krutskid on head, need mulle meeldivad! Ja lugusid on meil palju!“ jagas perenaine ja kutsus kõiki vaatama, mis sest kõigest välja tuleb.
