Erakogu Sel aastal, kui 1. juuniks ehk sokuhooaja alguseks Hiiumaale tulin, tekkis mu Kassari suvehiidlasest pruudil idee proovida ka nüüd võimalikult palju kohalikku toitu süüa. Võtsin asja käsile sama tõsidusega, nagu õigeusklikud enne ülestõusmispühi, mil nad kange alkoholi, liha- ja piimatoodete paastu peavad.
Praamil olles kirjutasin Hiiumaa Heaks Facebooki gruppi postituse: “Soovin see nädal ainult Hiiumaist tarbida. Oma küla Dagaith Gin juba on. Soovitage, kellelt muu eluks vajaliku saan.” Ise ostsin samal ajal alustuseks juba parvlaev Tiiu kohvikust Hiiumaa leedriõie limonaadi ning Hiiumaa Köök ja Pagari juustuküpsised valmis. Ei läinud palju aega mööda, kui soovitusi ja pakkumisi hakkas aga riburadapidi juurde tulema.
1. päev
Esimese päeva lõpetuseks, pärast küpsiseid ja limonaadi, sõin õhtusöögiks Emmaste jahimeeste metsseakonservi. Olin selle liha saamisloos ka ise osaline olnud. Kõrvale võtsin koduküla Harju Männiku Dagaith gini, mille Hiiu Õlle Koja Kassari hele õlutiga alla loputasin.
2. päev
Järgmisel päeval küpsetasid Delis Nabbi ja Elis Nurs mulle mõlemad leiva. Munad sain Ainola talust ja Deliselt. Tegin neist koos Mo Saaremaa võiga Ian Flemingu retsepti järgi hommikuks
James Bondi kuulsat munaputru, kus 12 muna kohta pannakse pakk võid ja väga tasasel tulel valmistatakse pidevalt segades roog. Lõunat sõin šampanjabaaris Kork, mille menüüst leidsin kohalikust toorainest säinakotletid. Õhtusöögiks tegin Hiiumaa Lihatööstuse maheveise hakklihast koos Hiiu Gourmet pihlakase pipraga burgereid. Panin need Hiiumaa Köök ja Pagari saiade vahele koos Mo Saaremaa juustuga.
3. päev
Päeva alustasin taas kohalike munadega. Lõunaks seadsin sammud jällegi Korki, kus sain kõhu täis veiselihast burgeriga. Sama päeva õhtul leidsin delikatessiks Tilga külast Külli Karikult kitsejuustu. Mahlaks jõin Triinu õunamahla ning vett tõin ikka Kärdla arteesia-
kaevust.
Lisaks soovitati mulle Hiiu Jähu tooteid Valgu külast, mis nüüd on mul igapäevaselt menüüs. Eriti meeldivad mulle pannkoogid, mis tulevad üleni hiiu-
maised, kui kasutad kohaliku jahu kõrval Mo Saaremaa võid ja piima. Miks ma Mo Saaremaa toodangut hiiumaiseks pean, on ikka see, et Hiiumaa piim veetakse ju Saaremaale.
Värsket kala soovitati võtta Orjakust, aga mida lähemalt seda parem ja seega võtan ka seda ikka Emmaste-otsa kalurite, nagu Pruuli Marko ja teiste käest. Ka Hiiumaa sees peab oma kodukandi toodangut teistele eelistama! Lepaniidi
taluni ma seekord ei jõudnud, aga kindlasti võtan tulevikus ette, sest olen suur lamba- ja kitsejuustu sõber. Samuti soovitati elamuskeskust Tuuletorn, kust saab kohalikku toitu nii väikesest suveniiripoest kui ka kohvikust Ruudi. Toodi välja ka Heltermaa käsitöömaja, kus kohaliku toidu valik kaasaostmiseks lai, kuid see ei olnud siis veel lahti. Küll aga leidsin hiiumaist kraami nii Käina kui ka Emmaste Coopist.
Kogu see lugu tuletas mulle meelde üle kümne aasta tagust elu Toskaana rannikul Versiilia ökotaluniku ja veinitootja juures, kus samuti sõime pidevalt oma toitu, kuigi see oli kallim kui kaugemalt toodu. Mulle on meelde jäänud noorena kuuldud soovitus – toit võiks olla pärit 50 kilomeetri raadiusest. Nagu näha, saab Hiiumaal niimoodi hakkama küll.
Kolm päeva Hiiumaa toodangust toituda õnnestus, aga sokk, kelle jahile tulin, on siiani saamata. Loodan, et õnnestub veel ka lausa enda jahitud toitu süüa – rohkem kohalikuks minna ei saa.
