Inimese aju on võimas tööriist, aga hoopis karmiks läheb asi, kui mitu pead korraga vaeva näevad.
Mõni aeg tagasi sattusin nägema omapärast ja mõtlemapanevat katset. Inimestel paluti hinnata kui palju on klaaspallis värvilisi ümmargusi komme. Teate küll, sellised kommipallid, kust mündi eest endale maiuse saab välja võtta. Kuppel oli suur ja esmapilgul tundus kommide arvu määramine võimatu. Üksiku inimese jaoks osutuski see võimatuks. Pakkumised algasid paarist sajast ja lõppesid kolme-nelja tuhande juures. Ime saabus siis, kui paarikümnest täiesti erinevast pakkumisest võeti keskmine. Ühine, keskmine suutlikkus oli uskumatu – kollektiivne aju lahendas ülesande suurepäraselt: viga oli vaid kaks kommi!
Millest see räägib, ei julge väga edasi mõeldagi. Mulle tundub, et seda näidet saaks kasutada ka ühiskondlike otsuste langetamisel. Ükskõik kui tark valitsus eksib suurema tõenäosusega kui kogukond koos ja tervikuna. Kaasamine ja koosotsustamine on minu arust palju kasulikum kui oleme harjunud mõtlema.
Nii tundub, et hea juhtimine ei tähenda ainult tarkade otsuste langetamist, vaid pigem oskust rakendada kollektiivset mõistust, oskust innustada kogukonda kaasa mõtlema. Kaasamine ei saa olla vaid ei/jah küsimuste küsimine, vaid pigem aus probleemipüstitus ja saadud lahendus võib olla ootamatult geniaalne. Jah, see eeldab juhtidelt julgust tunnistada – me ei tea. See paraku ei ole kõigile jõukohane.
Teine suurepärane asi, mis katsest välja paistis, oli see, et mitte ükski, isegi kõige ekslikum hinnang, ei olnud tegelikult ju vale, pigem aitas jõuda õige vastuseni. Kui kõige vähem (125 kommi) pakkunu oleks oma hinnangu andmata jätnud, oleks lõpptulemus, pakkumiste keskmine, olnud vale ja vildak samavõrra kui oma seisukohta poleks väljendanud nende arvu arutult üle hinnanud ja vastuseks 3745 kommi pakkunud katses osalenu. Ka äärmuslikult ekslikud pakkumised, teiste seas, olid täpse lõpptulemuse saavutamisel määrava tähtsusega.
Kokku tuleb sellest üks kummaline paradoks: juhid eksivad suure tõenäosusega omaenese tarkusest, aga üksik kogukonnaliige mitte kunagi, sest tema avalikult väljendatud seisukoht on ääretult vajalik parima lahenduseni jõudmiseks.
Kokkuvõttes peaksid juhid minu meelest olema väga alandlikud ja varmad küsima inimeste arvamusi ja julgema näida ka rumalad. Kogukonna lihtliige aga, suisa vastupidi, võib olla päris kindel, et ükskõik kui diletantlik ja pealiskaudne ta arvamus talle endale ka ei tundu, on see siiski ülivajalik targa otsuse tegemiseks.
Seega vajab iga tark kogukond vähemalt kahte julgust: julgust olla nii-öelda rumal, julgust omada seisukohti ja neid välja öelda. Kui see ideaal teostuks, aga seda kõike tehtaks ilma vastastikuse lugupidamiseta, ütleks suisa armastuseta, oleks see üks jube piin ja vastastikune solvumiste jada.
Lõpuks jääb soovi armastada iseennast ja oma rahvast, sest ainult armastus annab julguse olla nii tark kui ka täitsa rumal.
RINNO LIGE
FB grupp Vabad Hiiumaa Kodanikud
