Emajuured on ühed salapärased tegelased. Hiiumaal ei kasva neid üldse. Sinine emajuur on aina haruldasemaks muutuv Ida-Eesti sooalade asukas.
Seevastu südame-emajuur (Gnetiana cruciata) kasvab looaladel. Eeskätt Saaremaalt üle Läänemaa Pandivere kõrgustikuni, haruharva ka Kagu-Eesti devoni lubjakivi piirkonnas.
Mullu sai tulutult otsitud Emajõe Suursoo servast sinist emajuurt. Tänavu augustikuu keskpaigas võtsin nõuks südame-emajuurt looduses leida. Päris mitu leiukohta on näiteks Lõuna-Läänemaal Pivarootsi kandis.
Buss vuras Haapsalust esiti kakku, siis üle Kasari jõe jõudes edelasse. Harjumatult lame ja lehtmetsane tundus Läänemaa… Vaid Tuudil vilksas mööda kosutav männitukk. Siis paistis taamal Kõmsi muinaskalme kivine kontuur. Ja juba oligi Hanila. Vana maantee ääres seisis muuseum, kössutas hüljatud bussipeatuse hoone, kerkis vana kirik. Selle külgseina ilmestasid kõrged, ent uskumatult kitsad aknapilud. Katusel tumendasid imelikud lillakad lapikesed. Nagu oleks kiltkivikatus või teab mis?
Lõunasse sammudes saatsid ikka saluilmelised tihedad madalad lehtmetsad, sekka võsapadrikusse vohavaid raiesmikke. Harilikud härgheinad õitsesid, palju viljunud nõgeselehiseid kellukaid, sekka laialehist neiuvaipa, mets-nõianõgeseid, palju verevat kurereha, paksult põldmarjavääte.
Üle Virtsu raudteetammi. Rattaroopad sellel meenutasid natuke kunagisi raudrööpaid… Rame küla teerist. Tolmavad kruusateed on siin hiljuti asfaltkatte peale saanud. Kinnikasvavad lood ümber ei ilmutanud erinevalt Hiiumaast mingeid erilisi põua tundemärke.
Ning siis Laelatu puisniidule suunava viida juures nad järsku paistsidki: südame-emajuured! Just olin siin mõelnud, et küllap see liik üks väljamõeldis on, ei saa meil ju niisugust imelikku taime looduses olla. Aga tõesti, olemas! Välja näevad tõepoolest nagu oleks tegu metsistunud aialillega. Ikka väga teistsugused olid need lihav-lopsakad taimed siin muu loorohu, nagu angerpisti, lubika ja marana seas. Lehed hakkasid neil kahjuks juba natuke luituma ja ka õitsemine oli paraku läbi.
Kaheksa taime leidsin siin kokku, ühel toekamal suisa seitse õievart pundis. Kuid see polnud sugugi kõik. Teeristist edelas tuli emajuuri veelgi, lausa omapärase lubika-emajuure kooslusena. Siin leidus kokku 23 õitsemiseas taime, lisaks kolm vegetatiivset nooremat. Muuseas sinas ühel varrel veel mõni hilistunud õiejäänuk.
Teeristist loodes lisandus veel kaheksa südame-emajuurt. Siin kadakate vilus oli mõni veel ilusa rohelise väljanägemisega ja tubli jala kõrgune taim. Kaaslaseks anemoone ja maikellukesi.
Nõnda siis loendasin sel Rame teeristil kokku 42 südame-emajuurt. Rohkem kui küll, mistap edasi Pivarootsi poole puudus tarvidus minna. Parem otse Laelatu suunas astuma hakata.
Aga jah, ikka väga erilised vaated olid seal Rames: loopealne südame-emajuurtega. Säärast nägid mu silmad esmakordselt elus. Miks küll emajuur Hiiumaale pole suutnud levida? Sarve kandi loopealsed, eriti natuke niiskemad nõod, võiks talle ju vägagi hästi sobida. Aga ei. Südame-emajuur on üks mitmetest taolistest liikidest, keda Saaremaal ja mandril küllaga jagub, ent Hiiumaal puudub.
