Kivi-Jürist, Ukrainast ja muuseumist

Kõigepealt ütlen kohe ära, et mu mõtteid ei hakataks hiljem väänama. Kas Kivi-Jüri tuleks teisaldada? Vastus jah, see skulptuur kui nõukogude sümbol võiks asuda teises kohas. Kes, kuidas, millal ja kuhu – need on juba tehnilised detailid. Küllap uus linnapea lahendab selle küsimuse. Või veel parem, kui teisaldamine toimub kodanikualgatuse käigus ja sellest toimingust saavad osa kõik, kes on teisaldamise poolt tuli­hingeliselt sõna võtnud.
Nüüd aga sisu juurde. Ma pean täiesti valeks ja pikas perspektiivis isegi lühinägelikuks seda, kui nõukogude sümbolite teisaldamist põhjendatakse tänase Venemaa sõjaga Ukraina vastu. Nii näiteks tuuakse ära tänases (08.08.22) uudises ära Marju Lauristini sõnad, et Narva tank võiks olla osa ekspositsioonist “Narva 1944 – Mariupol 2022”. Minu meelest on täiesti lubamatu need kaks sündmust kokku panna, kohe seletan, miks. Narvas toimus 1944. aastal sõda kahe totalitaarriigi vahel, kus nõu­kogude väed tõrjusid välja natsi-Saksa armee. Iseseisva Eesti roll oli selles protsessis nullilähedane (võrrelduna näiteks Soomega viis aastat varem). Ukrainas aga on tegu tänase natsi-­Venemaa agressiooniga iseseisva, Euroopasse pürgiva riigi vastu, kes osutab sissetungijale kangelaslikku vastupanu. Tõsi, Venemaa püüab siinkohal kõigest väest tuua tänases sõjas esile Suure Isamaasõja narratiivi. Nagu praegune agressioon oleks mingi Isamaasõja jätk, kus võideldakse fašismiga. Ja seejuures pisendab ukrainlaste osa nii võidus Saksamaa üle kui kannatustes, mida natsi­okupatsioon Ukrainale tõi. Ja üldse on Venemaa aastaid püüdnud monopoliseerida võitu Saksamaa üle, unustades nii lääne liitlaste rolli kui näiteks ameeriklaste Lend-Leasi määrava tähtsuse NLi varustamisel. Sama narratiivi järgivad ka pseudo-sümbolid, mille sisu on viimastel kümnenditel teadlikult moonutatud ning millest on saanud Venemaa imperialismi ja moskvameelsuse sümbolid, näiteks nn georgi (Püha Jüri) lint.
Kordan, et need on suuresti (kui mitte täielikult) erinevad sõjad. Kunagise natsi-Saksamaa rolli on enda kätte võtnud Venemaa, kes peab oma nn püha sõda vaba maailmaga. Kusjuures Nõukogude Liidu vastet annab tänases pildis otsida, võib-olla on mingil määral sellele lähedal Türgi, kes teeb koostööd nii liitlaste kui agressoriga.
Mistõttu näen arutelusid Kivi-Jüri äraviimisest tänases olukorras pigem kui vett vene propagandaveskile. Venemaa on meile peale surunud oma (aja)loo nägemuse ja me asume kohe selle vastu võitlema. Sõjasümbolite äraviimisega me nagu tunnistaksime, et Ukraina sõda on tõesti Suure Isamaasõja jätk ja on Venemaa võitlus fašistidega, nagu nemad seda esitavad. Ma näen, et tegu on meie mõtete põhiteemalt kõrvalejuhtimisega. Minu meelest tuleks nii Jüri kui tank jätta mõneks ajaks sinnapaika ning suunata oma energia Ukraina toetamisele tegelike tegudega. Sinna, kus on tõelised ohud nii meie iseseisvusele kui Euroopa tulevikule.
Ja lõpetuseks muuseumist, kuna see teema on mulle hinge­lähedane. Ajab naerma väide “Kivi-Jüri koht on prügimäel või muuseumis”. Head sõbrad, miks te samastate muuseumi prügimäega? Muuseum on koht, kus hoitakse meie ajalooväärtusi, kuid selleks on oma kord ja isegi seadus. Seda, kas üks ese võetakse hoiule, otsustab pädev komisjon. Vaadatakse ka seda, kas muuseumil on vahendeid selle eseme pikaajaliseks säilitamiseks. Et ei juhtuks nii, nagu laevaga Alar, mis on küll museaal, kuid mille jaoks kellelgi jõudu ei jätku (tõsi, õnneks on Jüri tehtud kivist, mitte puust).

TOOMAS KOKOVKIN
Kärdlas, 8. augustil 2022