Endel Saar Kõige olulisem monumenditeema diskussioonis ei ole mitte praegune situatsioon ja kontekst, vaid nende loomise algne ideoloogia. Nii Narva tank kui Kivi Jüri on püstitatud ausambana ja ideoloogilise tähisena kogu nõukogude režiimile ja sõjamasinale, mis Eesti “vabastas”. Paljud ilmselt ei tea, aga Kivi Jüri rinnal seisab raidkiri “Hiiumaa kaitselahingute kangelastele 1941”. Ja millega need “kangelased” siis hakkama said?
Militaarse Hiiumaa veebilehelt leiab Udo Koolmeistri meenutused 1941. aasta oktoobri keskpaigast, mil saksa dessant Hiiumaale jõudis. Ta kirjutab nii: “Esimesteks sõjakaotusteks olid tulelaeva Hiiumadal torpedeerimine ja uputamine kogu meeskonnaga ning mitmete laevade vrakikstegemine Hiiumaa vetes (Edna Kärdlas, Dione ja Hiiuväin Orjaku sadamas, Hiiulind Jausa lahes), samuti kalapaatide poolekssaagimine ja muul viisil lõhkumine kalarandades. Laevade vrakistamine ja paatide lõhkumine lähevad punaväe kontosse. Talunikud said punaväelaste käe läbi kannatada hobuste ja vankrite rekvireerimise tõttu.
Kärdlalastele oli kõige hirmsam päev 16. oktoober, mil süüdati Hiiu-Kärdla kalevivabrik. (Seda tegid noodsamad
“kaitsjad”!). Taganedes saare lääneranniku äärset teed mööda Puski ja Tahkuna poole, tapsid punaväelased kohalikke elanikke. 1941. aasta oktoobris maeti ohvrid Mänspäe surnuaiale.”
Seega ei olnud Hiiumaa kaitsjad tegelikult kedagi muud kui mõrtsukad ja purustajad, kes ei kaitsnud ei saart ega selle elanikke, vaid oma vastvallutatud territooriumi.
Ehk paralleel praeguse Krimmi ja ida-Ukraina aladega on igati kohane.
Kivi Jüri “eelis” Narva tanki ees Eesti iseseisvusaja kultuuriruumis on see, et koos nõukogude režiimi lahkumisega lakkas ta olemast kultusobjekt. Seda nii poliitilises kui ideoloogilises mõttes. Ei tea, et sinna oleks 80ndate lõpust tänaseni viidud 9. mail lilli ja pruutpaarid end Kivi Jüri taustal pildistada oleks lasknud.
Seega, kuigi Kivi Jüri ees õitsevad maranad, on temast saanud pigem ajaloo tumm tunnistaja ja Kärdla maamärk, mille järgi teed juhatada. Aga kiri tema rinnal on alati sama olnud ja kiiver tema peas jätkuvalt punaarmee oma.
Samas on Venemaa president Putin see, kes on oma riigi ja rahva “äratamiseks” kasutanud just II maailmasõja mälestusel baseeruvat propagandat ja kangelaslikkust. Olgu selleks siis “Surematu polk”, “Naši” või muud rühmitused. Ehk just viimase suure sõja mälestus ja selle ülistus on see, millele on loodud uusi sõdu, seda nii Gruusias kui Ukrainas.
Ideoloogia ja pehme propaganda on asjad, mida me tihtipeale tähelegi ei pane. Eriti rahulikel aegadel. Ilmselt on enamik 40+ inimestest pidanud lõbusaid pioneeripidusid ja osalenud nostalgiapäevadel.
Ka näiteks Hiiumaa kohvikutepäevadel pole see teema puudunud ja küllap leidis pioneerilaagri kohvik ka kohalikus lehes meeleolukat kajastust.
Möönan, et neis sündmustes on esikohal pigem omaenda noorusaja taasloomine, mitte nõukogude aja ihalus. Aga märgid ja sõnumid on sisuliselt samad, mida kasutab oma rahva ajupesuks Venemaa president. Seega ei peaks need sõnumid meie avalikus ruumis domineerima. Vaevalt arvab keegi, et Hiiumaal võiks olla ausammas ka näiteks Olga Lauristinile ja Arnold Merile, kes hiidlasi küüditasid.
Lõpetuseks ka üks kultuurilooline taustainfo, mis puudutab Kivi Jüri pea pesemist, millest ka praegu juttu olnud. Kui selle eeskujuks on samalaadne toiming Karl August von Baeri kujuga Tartus Toomemäel, ei tohiks seda tegevust kultuurilises kontekstis hukka mõista.
1814. aastal avaldas Karl Ernst von Baer oma doktoritöö “Eestlaste endeemilistest haigustest”, milles ta andis eestlaste e toona maarahva olemusele hävitava hinnangu. Näiteks kirjutas Baer: “Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskesti seeditavat kraami täis vitsutada, peale üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda. /…/ Vaimse kultuuri poolest ületab enamik Euroopa rahvaid neid kaugelt, nad on vaesed ja enamike asjade kasutamises nõmedad. Nende tares elavad koos pererahvaga kanad, haned ja koerad, talvel sageli ka lambad, kitsed ja põrssad. Viljagi kuivatavad samas. Talvel teeb eestlane määratusse ahju nii suure tule, et paksu suitsu tõttu saab olla ainult küürakil. Suits katab rõivad, tarberiistad ja inimese naha musta koorikuga. Üksnes peremehel ja perenaisel on voodi, teised magavad põrandal.”
Kuna nüüd oleme rahvana suureks saanud, oleme puhtad, haritud ja iseseisvad, võib igal aastal volbriööl von Baeri pea pesemist võtta ka kui peapesu tema seisukohtade eest. Traditsiooni algataja Kaarel Tarand küll möönab, et see neil 1988. aasta kevadel otseselt mõttes ei olnud, aga miks mitte ei või seda ka nii võtta. Seega, kui koolilõpetajad Kivi Jüri kiivrit pesnud on, võiks seda võtta kui peapesu kõige halva eest, mida sama kiivri kandjad hiidlastele teinud on. Mis on kogu selles loos kõige sümpaatsem uue põlvkonna pehme avaldus.
AIVAR VIIDIK
