Kiur Aarma – mina ja Hiiumaa

Kiur Aarma on eelkõige filmiprodutsent ja dokfilmide režissöör, olgugi et paljud mäletavad teda ka kui saatejuhti ja ajakirjanikku või isegi pillimeest.
Filmide juures on tema tegevus muidugi mainitust laiem: ta on ka stsenarist, teksti autor, vahel helilooja, teksti lugeja, isegi näitleja jne. Tema filmid on kogunud ohtralt auhindu: näiteks filmi “Disko ja tuumasõda” eest on tal kapis mitu koos Jaak Kilmiga saadud rahvusvahelist preemiat.
Ajaloolisi-perekondlikke sidemeid Kiuril Hiiumaaga ei ole. Isa on sündinud tal Venemaa stepis, ta ise Tallinnas. Põhjustel, mida ta enam ei mäleta või ei osanud defineerida, tahtis ta
2001. aastal Hiiumaale tulla – olles muidugi siin varem ka käinud – ja järgmisel aastal sai temast juba Hiiumaa “kodanik”.
Alustame kaugelt, väljaspool Eestit, mis on sinu lemmiklinn või -koht või -riik? Ja mis selle võlud on?
Loll on sinule, soomehiidlasele, öelda, et Soome. Aga ilmselt nii see on. Ja miks? Me oleme see põlvkond, kes on selle Soome asja sees üles kasvanud. Kunagi olen filmigi teinud sellisel teemal. Aga isiklikumalt – vanavanemate kodus ja vanematekodus
käis palju soomlasi – mu vanaema õppis Helsingi ülikoolis enne sõda ja sealsed sõbrad otsisid ta peale Venemaalt tagasi pääsemist jälle üles – nii et seda keelt olen kuulnud lapsest saati ja selle maaga palju sidemeid omanud, läbi muusika ja raamatute ja sõprade jne. Teised maad maailmas on pigem sellised, mida ma rõõmsalt turistina külastan.
Mis teine koht peale Hiiumaa on sul koduks, päris või vaimselt, Eestis? Miks just see?
Tallinn, vanalinn. Ühelt poolt nii kontrastselt erinev Hiiumaast, aga samas ka mitte. Põhja-Eesti paekivist on ju mõlemad tehtud.
Hiiumaal, nii väike kui see ka ei ole, on väga erinevaid kohti, nii looduse, taimestiku kui isegi ilma poolest. On sul peale oma koha ka teisi lemmikuid siin?
Jah. Mulle see Reigi kant väga meeldib koos oma pastoraadi ja oma väikese ilusa kirikuga, Hiiumaa mõistes muidugi väga suure kirikuga. Suuremõisa, see tamme­allee, mis toob lossi juurde. Laiud, need meie külje laiud. Kadakalaid, mis enne lõplikku roogukasvamist oli täiesti maagiline, kummaline ja kihvt koht. Laiu põhjapoolne ots on nagu antiikne amfiteater – paepaljandik tõuseb merest astmeliselt kõrgele üles ja selle seest kasvab kibu­vits – hall kivi ja metsikud roosid… Või Harilaid, halvavalt ilusa looduse ja rõveda nõukogude militaarpornoga õnnistatud saareke. Ehkki see vist ei saa lemmikkohti Hiiumaal olla, sest kaasajal on see osa Läänemaast, kuigi omal ajal hiidlaste asustatud ja Hiiumaa osa. Vallutada vist nagu ei sobi, aga ostame tagasi? See koht oleks seda väärt!
Kas leiad siin veel midagi uut? Käid ringi kusagil uusi kohti avastamas?
Neid samu laiukesi olen üritanud avastada, kui luiged peale lubavad minna ja kallale ei tule. Need kohad on uued.
Kui sa parasjagu tööd ei tee, millega sisustad siin oma aega?
Mul on üks tillukene tükike Hiiumaast, mis on minu hoole all ja seal ei ole niisugust hetke, et midagi pole teha. Mis teistpidi on ka hea, hoiab pea-käed-jalad käigus, mulle see täitsa meeldib. See võtab meeled ja mõtted täitsa mõnusalt puhtaks, teed mingit tööd, kuulad muusikat või targa inimese juttu kõrvaklappidest, vaatad taevast, silmapiiri ja linde – see on väga tore.
Kuhu viiksid oma mandri või välismaa külalised? Mida nad ilmtingimata peaksid siin nägema?
Külalisi on hästi erinevat sorti. On näiteks selliseid, keda olen autoga või mootor­rattal viinud idarannikult läänerannikule mööda väiksemaid teid edasi-tagasi ja kes terve tee on korrutanud, et “nii ilus on siin kõik”. Ja näiteks ka neid, kellele on pakkunud suure elamuse Sõnajala söökla Kärdlas – selline 110protsendiline retrolaks, sealjuures väga südamliku teeninduskultuuri ja muuga… Samas puudub mul sundus Hiiumaal olles tingimata turistide ja nende marsruutide sabas ringi trampida. Mu sõbrad on enamjaolt vabad inimesed – tahavad, lähevad vaatavad iseseisvalt tuletorne, tirpi ja Soera talumuuseumi ning tulevad siis ilusti tagasi… Täitsa tore on olla Hiiumaal ju ka nii, et sa ei lähegi kuskile, räägid õues sõpradega juttu, aga muudest asjadest ja teistmoodi kui mujal seda teeks.
Algus lk 5
Meie tuntud raskused on praamiliikluse ebakindlus, keskmiselt sagedasemad elektrikatkestused või voolu ebastabiilsus, poodide kaubavalikute mitte üleliigne küllus. Kuidas need sind mõjutavad ja kuidas nendega oled kohanenud?
Kaubavaliku kohta ei ole mul küll ühtegi pretensiooni. Pole ka iial sellist mõtet pähe tulnud, et peaksin Hiiumaalt tingimata midagi nii spetsiifilist ostma, et seda meil siin müügil polegi. Üldse – mingist east alates on sul asjad, mida selleks eluks vaja, olemas ka. Nii et minu jaoks on need poed kaupa täis, rohkem kui keegi jõuab ära süüa, juua või riideid ribadeks kanda. Praamide puhul on muidugi tore, kui nad liiguvad ettenähtud aegadel ja põhja kinni ei jää, aga seegi häda on vist nüüd ju nagu lahendatud.
Kas sind peale selle veel miski tõsiselt segab?
Ei sega, on aus vastus. Kui segaks, tahaks niipalju ära parandada, kui on minu võimuses ja siis ehk lärmama hakata. Mis ei ole minu võimuses… Siis pole mõtet tulla ilusa laevaga ilusale saarele vinguma. Ei jaksa ju pidevalt sõdida, eriti Hiiumaal, olla kogu aeg, näpp püsti, millegi poolt ja vastu. Mul ei ole otseselt midagi, mis mind Hiiumaal häiriks. Muidu ma siin ei oleks.
Kuidas sinu kultuurinälg siin toitu saab?
Imehästi. Valdav osa sellest kultuurist, mida ma tarbin, see on niikuinii digitaalne. Ei ole olulist vahet, kus ma raamatut loen, filme vaatan või muusikat kuulan. Või tegelikult on – siin on seda kõike parem teha. Hiiumaal on väike tore kinovõrk, kõik paremad asjad tuuakse peaaegu samal ajal kohale kui Tallinnas. Siin on ruumi ja aega – linnas tuleb ennemini midagi vahele, nii et Hiiumaal on see palju hõlpsam.
Kas hiidlane on teistmoodi kui mandri inimene? Milline ta on?
Ikka on teistmoodi. Esmatasandi asjadest alustades. Mulle väga meeldib meie sinatamise komme, see on sealjuures keeruline ja delikaatne asi, seda peab tegelikult oskama ja siin osatakse. See hiiu huumor – see on ka tegelikult olemas, olgugi et see mõiste on veidi ära trööbatud. Juttudel on Hiiumaal peaaegu alati mingi teine tasand. Tõsise näoga naljategemine on üldse keeruline kunst, aga see seob inimesi väga toredasti, ka n-ö eri maailmadest inimesi. Üldse – eneseirooniavõime, see on elus hästi oluline asi, oluline üldse inimeseks olemisele. Hoiab inimesed kauem tervete ja rõõmsatena. Ja ongi võib-olla vastumürk sellele kõige-kohta-kogu-aeg-arvamisele ja ellu nagu lahingusse sööstmisele.
Kuidas sind on omaks võetud?
Hästi. See siinne omaksvõtt pole õnneks nagu karukallistus, et sind krabatakse sülle ja pead hakkama kõigi eelolijatega koos mingeid asju tegema. Pole nagu pioneeririvi lapsepõlves, vile peale ja koledate lühikeste pükstega marssides. Võetakse vaikselt omaks ja mina võtan vaikselt omaks, aga ruumi anname vastastikku mõnusalt palju. Kohe varsti olen 20 aastat Hiiumaa kodanikuks olnud, eks ta vaikselt hakkab tulema, pakun, et ei lähe sadat aastatki, kui täiesti omad oleme. Eks see omaksvõtt ilmselt on kõrvetavam küsimus, kui päriselt ja perega siia elama tulla, – nii et kõik lähevad siin tööle, lapsed lasteaeda ja kooli. Ilmselt on see neile inimestele suurem küsimus ja ma mõistan neid.
Nüüd siis: mis on need head asjad siin, mis siia tõmbavad?
Siin on palju ruumi – silm käib vastu silmapiiri, on värske õhk ja palju aega, keegi ei ela sul seljas. On taevalinnud ja metsloomad ja merekalad. Laias laastus ongi sellised n-ö primitiivsed asjad. Aga ma olen omajagu mööda maakera ringi sõitnud ja tean öelda: miljardid kadestavad meid selliste primitiivsete asjade pärast.
Mida Hiiumaa (või riik või EL või kes tahes…) peaks tegema, et elu siin püsiks vähemalt nii hea kui see praegu on või saaks veelgi paremaks?
Igaüks neist nimetatutest peaks tegema oma asja vastavalt. Ega ka Hiiumaa, riik või EL või kes tahes ei saa inimese eest tema elu elada. Põhimõtteliselt tundub mulle õige, et Hiiumaa, üks saar, on üks vald. Jõuõlg on suurem. Nagu Hiiumaa ja Saaremaa, võinuks ka muud maakonnad üheks omavalitsuseks teha juba ammu, olnuks n-ö õudne lõpp lõputu õuduse asemel, et seda tuleb peagi jälle uuesti tegema hakata. Millega maadelda tuleb, on praktilised asjad, praamiliiklusest alates. Vallal oleks ilmselt arukas mingil moel motiveerida inimesi, kes on Hiiumaaga seotud, end saarele registreerima, et nende maksudestki osa Hiiumaale jõuaks. Tõsi, näiteks need, kes Tallinnast end siia ümber meldivad, ei saa enam tasuta trolliga sõita, aga hea asja nimel… Ja elus on kindlasti suuremaid hoope kui trollipileti ost.

Küsis HARRI RINNE