Ma olen mõtelnud, oi kui mitu korda, et ma peaks kirjutama midagi rootsi kirjatähtedest, aga sinna see mõte on jäänud. Nüüd katsun jälle.
Ajalehtedest olen näinud, et eestlased teavad hästi kõiki neid kriipsukesi, konksukesi ja teisi diakriitilisi märke, mida on täis Läti ja ka Poola keel. Kui kirjutame võõra maa nimed ja muud sõnad õigesti, näitame selle maa vastu austust.
Ega eestlased ei loobuks täppidest a-tähe peal kui jutt käib näiteks “märgist”. Kui võtame täpid ära, saab märgist mark. “Palun, see märk”, pole ju sama mis, “Palun, see mark”.
Aga meie naaberriigi Rootsi keelest siin niipalju ei hoolita, sest kogu aeg näen ma rootsi nimesid valesti kirjutatuna, ka raamatutes. Kui võtta rootsi tähelt Å ring ära, jääb järele A. Aga “måla” (värvida) ei ole ju sama mis “mala” (jahvatada).
Teine, väga eksitav viga on aktsendimärgi puudumine perekonnanimedes. See diakriitiline märk [´] näitab, et rõhk ei ole tavalises kohas. Rootsis esineb näiteks kaks sarnast nime: von Rosen ja tavalisem Rosén. Nende kahe nime hääldus on “ruusen” ja “ruseen”.
Kui mitu korda olen ma näinud maailmakuulsa Carl von Linné nime ärasolgituna, enamasti nii et von on ära võetud, aktsendimärk puudub ja eesnimi kirjutatakse tavaliselt Kga. Nime Linné õige hääldus, aga on “linnee”.
Üldse on eestlastel see omapära, et ei austata õigekirja, arvatakse, et teatakse paremini kui kirjutaja ja nõutakse, et nimi peab olema “õige”. See käib eriti kõikide asjaajajate ja ametimeeste kohta.
Kui ma lapsena Rootsis koolis käisin, õpetati meid algkoolis tundma ka natuke taani ja norra keelt. Kirjutan siin paari tähe häälduse: taani keele topelt aa hääldub “oo”, taani keele Ø, aga hääldub “öö”.
Lõpetuseks lisan rootsi keele tähestiku, iga tähe järel on toodud selle umbkaudne hääldus: A (aa) B (bee)
C (see) D (dee) E (ée) F (èff)
G (gee) H (hoo) I (ii) J (jii)
K (koo) L (éll) M (émm) N (énn) O (uu) P (pee) Q (küü)
R (ärr) S (éss) T (tee)
U (üü) V (vee) W (dubbel vee)
X (eks) Y (üü) Z (sääta)
Å (óo) Ä (ää) Ö (öö).
EVA LITORELL
