Oli kord sellise pealkirjaga lasteraamat. Aga küsimus sobib ka siia.
Imestan. Ja ei jõua ära imestada, et ma pole juba varem selle peale tulnud. Nimelt selle peale, et Eesti Disainerite liidu (edaspidi EDL) esimeest Ilona Gurjanovat (pildil) meie rahvaga kokku saama kutsuda. Nagu ei tulnud ma aastaid ka selle peale, et omaenese näitlejast tütart Ave vita! külalisena kasutada. Ilmselt on nad liiga lähedased. Ja minu kui korraldaja jaoks vähe-eksootilised. Omad, noh!
Aga nüüd – juba sel neljapäeval – tuleb Ilona tõesti hiidlastele külla.
Kui te nüüd näete suurte roheliste tähtedega kuulutust RÄÄGIME DISAINIST, siis teadke, et roheline on Ilona lemmikvärv. Kui küsisin temalt, kas lasen kellelgi kuulutuse teha või teeb ta ise, ei kõhelnud ta sekunditki: “Ise, loomulikult ise! Saada lähteandmed.” Saatsin. Ja viskasin ka natust nalja, et AEG: ja KOHT: jne, et kirjaoskaja-inimene, paneb ise moodi. Aga disainer-kavalpea nägi selles kohe disainivõimalust. Kuidas, seda vaadake juba seintelolevatelt müürilehtedelt ise. Neid on igas vallas ja Kärdlas ka.
Meie Ilonaga saime tuttavaks esimese suure, täna Krimmi-valguses eriti aktuaalselt kõlava, integreerimisürituse ajal Narvas. Peeter Volkonski algatusel toimus kindluses suur kontsert pealkirjaga Narva-Rock. Ilona oli selle linnusekontserdi kunstnik: afiššidest särkideni. Mina hääletasin juhuslikega Narva, et müüa oma luuleraamatukesi “Hiiumaal”, mis oli just-just ilmunud. Millegipärast valisin “müügiletiks” just selle auto kapoti, kus üks mees ja naine rocki-sümboolikaga särke müüsid. Näis, et nad polnud suuremat asja müügimehed. Asusin siis appi: sundisin paljusid venelasi luuletusi ostma ja nagu muuseas müüsin maha ka Ilona ja tema mehe Peetri särgid. Narva-Rockil sain isiklikult tuttavaks ka Tõnis Mägiga.
Tema tuleb meile 22. mail. Loodame, et siis saab juba aias hõisata.
Siin on nüüd paras koht ära rääkida ka see, miks verinoore Eesti vabariigi esimene integreerimisüritus põhja kõrbes. Linnuseõuel oli rahvast hõredalt. Selgus ka, kelle süül. Narva oli määratud Eesti esindajaks toona veel verinoor ja marusrahvuslik Indrek Tarand. Noormees oli absoluutselt jätnud tegemata reklaami- ja teavitustöö kontserdi ja sellel toimuva kohta. Kõik muu oli tagajärg.
Tagasi ei sõitnud ma enam juhuslikega, vaid juhuslikult just Ilona ja Peetri autoga. Kui küüti palusin, vastas Ilona häbelikult: “Muidugi. Aga me ei lähe otse Tallinna – kavatseme Põhja-Eestis väheke ringi vaadata.” See sobis mullegi, sest aega mul oli. Selle pika päeva jooksul klappisime ikka rohkem ja rohkem.
Tagajärg? Sain endale ihu-kunstniku. Oleme koostöös saanud hakkama pea kümne üllitisega, millest kindlasti pooled on kirjandusdisain. Isegi kirjastuse Kentaur välja antud raamatute kujundamisel on Ilona ikka nõuga juures olnud.
Meie ühistööd on neljapäeval siin kõigile vaatamiseks välja pandud.
Paljud teavad Ilonat vast nägupidigi, sest ta on mitmeid kordi Ave vita! korraldatud pidudel käinud.
EDL’i, mida I.G. juba mitu ametiaega juhib, kuulub hetkeseisuga 138 kunstnik-disainerit. Ilona ise ütleb enda kohta, et ta armastab meeskonnatööd ja asju käivitada. Heaks näiteks on siin juba aastaid toimuv “Disainiöö”. Ja ega teda liiduliidriks aina tagasi ei valitaks, kui ta oleks üksi-nurgas-nokitseja.
Kui kuulutust loete, torkab teile silma ka sõna “rahvusvaheline”. Ja seda Ilona ka on: ta on viinud Eesti disaini Pariisi ja Bilboasse, aga kuhu veel, saate juba ise tema käest küsida.
Eile, kui küsisin, kui palju teid tuleb, ütles ta telefonis: “Meeskond on koostamisel.” Nii et on lootust, et ta ka kas ühe või mõlemad oma kaunid tütred kaasa võtab… Aga tema puhul võib oodata muidki üllatusi.
Lõpetuseks. Eriti ootaks 27. märtsil kell 17.30 siia Tiigi tänava majja kohviõhtule ka kogu saare kunsti- ja käsitööõpetajaid: kindlasti puistaks I.G. varrukast uusi ideid, kuidas tunde huvitavamaks muuta.
AVE ALAVAINU
