Valmar Voolaid Saartel on kõik palju parem. See on fakt, mis ei kuulu minu maailmas vaidlustamisele, kuid samas annan endale aru, et see ei ole kõigi reaalsus. Saared pole kõigile. Ja see on OK. Mul pole isegi mitte mõttes kedagi ümber veenda. Tule proovi. Vaata. Katsu. Nuusuta. Ja kui pole sinu teema, siis aitäh, et tulid ja näeme kuskil mujal üks teine aeg.
Saartel annab tooni kulgemine ning vahel võib juhtuda, et ei peagi nagu midagi suurt tegema või plaanima. Lihtsalt oled. Saartel õppisin ära, kuidas visata jalad seinale ja olla. Kõige keerulisem ent kõige olulisem on teha endaga rahu, et nüüd natuke aega ei tee sa mitte midagi ja sellepärast ei ole vaja end piitsutada. See ei peagi kohe välja tulema, see on protsess. Igatahes, kui suunad mõtted piitsalt mujale, siis jääb kohe kenasti rohkem aega, energiat ja võimalust, et nautida seda enda saare elu…
Ja võib ju olla täitsa võimalik, et need hetked ja olemised, mida mina saartel olen kogenud ja mis saanud osaks minule on täiesti kättesaadavad ka mujal. Seal, kus iganes on sinu koht. Aga vaata, üks asi on küll mul, mida sul seal mitte-saare peal ei ole. Ja see on saarlane ise. Saarlased – muhe olek, suhtumine – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Kohalikes on selline vaikne, ent vankumatu uhkus. Selg on sirgu ja pea püsti, justkui oleks nähtamatu tanu või kaabu kogu aeg neil kanda. Vat nii uhked ollakse oma kultuuri ja pärimuse üle, mis kirju kut rahvariie!
Ja ma ise ei saa kunagi n-ö platsile, sest ma ei ole ju üldse päriselt saarelt päritki. Aga ma olen ja tunnen, et olen saare inimene. Ei, mitte saarlane. Vaid päris hea ergutuskoori liige. Ma sobin saarele. Tean, kuidas see elu siin käib. Ja milles see võlu täpsemalt seisneb. Ja kui keegi on huvitatud, siis olen alati olnud nõus lahkelt seda jagama ning näitama. Ega ta end alati kõigile ei näita ega ilmutagi, aga selle põhjuse jälile saamiseks peaksime jälle kirja algusesse piiluma. Ja võib-olla on selle kibemagusa nostalgilise tunde taga tõik, et vaheaasta mujal hakkab ebamugavalt lähedale nihkuma. Ja see on põnev ja natuke hirmus korraga. Umbes täpselt samamoodi, kui kord mõni aeg tagasi sai saarele tuldud. Aga näed. Nüüd olen ma saare inimene. Ja võib-olla olen ma kord selle teise koha inimene ka. Olgu sellega, kuidas on. Saare inimene olen ma nüüdseks alati.
Saare inimese kallistused
Maru
