Karksi on üks ilus koht. Kõik see saarega alumine paisjärv, kust oruveeru pidi lookleb maona üles maantee ja paistab kodumaine Pisa torn ehk 1778 valminud Peetri kiriku viltune barokne kellatorn.
Viimati käisin seal lõikuskuul tosina aasta eest. Imelikult head mälestused jäid sellest, mille paistel end nüüdki siin n-ö soojendada. Näed, veeruallikas voolab endistviisi, selle kohal raagunud lehtmets jalakate, vahtrate ja teistega.
Samas pahiseb ülemine pais, mille taga rohekas veepeeglis vastu vaatamas veeruküngaste teisikud koos üksikute müürinukkidega. Siit on ka juba roheline kirikutorn õige lähedalt näha.
Iseäranis tore vaade avaneb pealinnuse alalt. Säilinud on sellest küll vaid paar müürisakisammast. Näha on ka muutusi. Kunagised hoovis kasvanud suured kuused on läinud, ka on parema vaate nimel veeruservalt lehtpuid maha võetud. Natukese nagu Rõuge org tundus siit – vaadetega kahele järvepeeglile. Või isegi Irboska… Nojah, Karksi on siiski ikka Karksi.
Suurest eeslinnusest on müüre rohkem säilinud. Veel 17. sajandi teisel poolel olnud kogu linnus, nii kastell kui eeslinnus, täiesti terve, järgmisel sajandil aga juba varemeis. Näiteks eeslinnuse kagumüür lõhuti kiriku ehitamisega.
Kiriku juures avastasin sakitavad praod nii tornikrohvis kui torni ja peahoone vahel. Pisa torni vajumine kestab jätkuvalt? Ja üldse, mispärast see kirik nii järsaku servale ehitati?
Kõige terviklikum vaade avaneb eeslinnuse kirde- ja idaküljel, kus on pikalt püsti maakivimüüri ja tellisnurkadega torn ning võlvub väravakaar, misjärel võimas vallikraav. Kõik need tohutud süvendid kaevati puhtalt inimkäte jõul, eelnevale tasasele maale?
Muide, eeslinnus on kastellist hoopiski vanem, kuigi võiks arvata vastupidist. Ehitatud 14. sajandi esimesel poolel, pealinnus aga sama sajandi teisel poolel.
