Täpselt nii nagu pealkirjas juba öeldud, siis 18.–19. oktoobril selline matk teoks sai. Võrtsjärve ääres, kohe limnoloogiajaama kõrval, asub hiljuti renoveeritud Järvemuuseum, mida veab Anu Metsar, kes oli nõus Kärdla lapsed heal meelel vastu võtma.
Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta ja nii seadsime suuna praamilt rendibussiga maha vurades otse Võrtsjärve äärde.
Selleks, et bussisõiduaeg igav ei tunduks, mängisime sõidu ajal sellist mängu, et mina küsisin lastelt küsimusi tee peale jäävate paikade kohta ja nemad vastasid. Mängu käigus said kõik teada, et Pärnus asub Endla teater, on uus ja äge kontserdimaja, Pärnu on suvepealinn, sest seal on äge rand koos kiiresti soojeneva veega merelahega, kalarikas Pärnu jõgi ja Hesburgeri restoran. Huvi viimatinimetatu vastu oli lausa nii suur, et pidime seda lausa oma silmaga kaema ja ka sealseid hõrgutisi proovima.
Enam-vähem samasuguse teadmistepuhangu osaliseks saime ka Viljandist möödudes. Võrtsjärve äärde jõudes aga saime teada, et Võrtsjärv on suurim tervenisti Eesti territooriumile jääv järv ning seda, et see on väga tähtis angerja majandamise koht. Järvemuuseumis saime Anu Metsari käest kinnituse minu poolt bussis angerja kohta räägitule ja lisaks nägime ka elusaid angerjaid endid. Lisaks elab Järvemuuseumi akvaariumites hulgaliselt Eesti vetes leiduvaid kalaliike. Saime teada ka seda, kes on võõrliigid ja miks osad kalad, kes Eesti vetesse on hiljuti tekkinud, jällegi pole võõrliigid ja veel palju muud.
Teisel päeval Ahhaasse
Ööbisime Võrtsjärve ääres Vehendi motellis, kus tegime endale ise süte peal süüa ja saime joosta nii palju kui süda lustis. Üsna pea selgus, et laste südamed lustisid palju rohkem kui minu ja teiste reisil kaasas olnud täiskasvanute omad. Nii tekkis kella 23 ajal olukord, kus vanem ja tugevam põlvkond pidi üleoleku maksma panema ning noorema põlvkonna pesema ja teki alla sundima.
Hommikul said kõik probleemideta jalad alla, misjärel sõime hommikust ja sõitsime Tartusse Ahhaa Keskusesse. Kes seal veel käinud pole, peaks seda kindlasti tegema. Ega seal mingit maailmaimet ei näidata, küll aga saab paljudest meie ümber toimuvatest nähtustest selgema pildi ette ja vastused küsimustele, miks.
Lapsed on vastuvõtlikud
Kokkuvõtteks võib öelda, et lastele reis väga meeldis ja nüüd jõuame kõige tähtsama juurde, miks mina koos õpetaja Helen Tammeveskiga sellise reisi organiseerisime. Selleks on õigupoolest kaks põhjust. Esimeseks on see, et just sellises eas on lapsed teadmistele kõige vastuvõtlikumad ja selles eas kujuneb väikesel inimesel ettekujutus ümbritsevast maailmast. Vanemal põlvkonnal on seega kohustus näidata nooremale põlvkonnale kätte erinevad uksed ja see, mis nende taga peidus. Kes millisest uksest hiljem sisse läheb, see on juba igaühe enda valik.
Teiseks põhjuseks, et elu elamist ei saa edasi lükata. Ja kui laps ei saa teha normaalseid asju, siis tehakse asju, mis üldsuse silmis tunduvad ebanormaalsed. Kujukas näide sellest on Tallinnas hulkuvad noortekambad. Mina arvan, et nii mõnigi nendest Tallinnas hulkuvatest paharettidest käiks parema meelega kalal, kui vaid algus oleks õigel ajahetkel kätte näidatud.
Hanno Kask