Kalalimiidid on korraks otsas, Eesti suurima kalpüügiettevõtte Hiiu Kaluri laevad kodusadamas Lehtmas või remondis Suursadamas, traalimehed suvepuhkusel, kalad ka.
Oktoobrikuuni välja.
Vjatšeslav Utjupini ja tema meeskonna tegemisi käisime uurimas Kiipsaare pardal. Laev oli just Suursadamasse jõudnud, mehed käisid laeva ja kai vahet ning toimetasid asju kaile. Kiipsaare trümmis haigutas suur tühjus ja ees ootas remondisuvi. Kalalõhna on Kiipsaarel taas tunda alles oktoobris, siis kui kala püügirajoonid uuesti lahti tehakse.
Utjupin selle vastu ei protesti. Ta arvab, et kui limiite poleks ja kalale puhkust ei antaks, püütaks vist kõik välja.
Kaptenist kirjasaatja
Eelmisel aastal tekkis Hiiu Lehel huvitav kirjasaatja, kalalaeva Kiipsaare kapten Vjatšeslav Utjupin, kes aeg-ajalt teatas mis tööd merel tehakse ja kus püügil käiakse ning saatis suurepäraseid fotosid. “Vaatasin, et igasuguste elukutsete esindajatest lehes kirjutatakse ja tahtsin, et lehelugeja ka meie elust midagi teaks,” selgitas ta.
Utjupini ülemus Ülo Esta ütleb tema kohta, et too mees on tark mees, traallaeva kapteniks ehk isegi liiga tark. Kokku on ettevõttel kuus-seitse laeva ja poolsada meremeest.
Utjupin ise on kirglik meremees, kohe kui Hiiu saarel piirivalves läbitud ajateenistusest pääses, läks merele. Vaid kahekümnesena.
Juba piirivalves tegi dokumendid-viisad valmis ja niikui teenistusest vabanes, nii paugupealt kaugetele reisidele: Aafrikasse ja Kanaari saartele. Esimene reis kestis kohe üheksa kuud jutti. Merehaige on ta olnud vaid korra elus. Angoola reisil.
Utjupin on siiani merel, nüüd küll lähematel meredel. “Abiellusin ja naisuke enam nii kauaks ära ei lasknud. Nüüd olen kõige rohkem ära kuu-kaks, käin Taanis, Rootsis,” selgitas ta.
Abikaasa Rita on hiidlanna, neil on täiskasvanud tütar ja neljaastane tütretütar. Kui Vjatšeslav Utjupin hakkab rääkima tütretütrest, lähevad ta silmad särama ja ta näitab kingitust – plastikust surfilauda.
Kapten tunnistab, et naine juba ootab teda, sest suvekodus on vaja muru niita. “Meil on Paladel vana maja ja viis hektarit maad – suvel on seal väga mõnus olla,” kiidab ta.
Kiipsaare on hea laev
Kapten kiidab oma laeva: “Väga hea püstivusega, uppumatu. Oleme temaga merel tulnud nii, et laev oli kohe külili, aga polnud midagi, tõusis püsti nagu jonnipunn.”
“Meeldis, ja meeldib siiamaani,” ütleb mees, kes Tallinna sadamas peatudes ei ööbi sugulaste juures, vaid laevas. Külas käib küll hea meelega, aga oma kajut on kõige armsam.
Tõepoolest, kajut näeb välja nagu ilusti korras elu-, töö- ja magamistuba üheskoos, ainult väga väikeses ruumis. Laual on arvuti, nurgas kohvimasin ja veekeedukann, riiulis raadio, raamatud ja videod, kardina taga koi.
Kiipsaarele tuli Utjupin Salinõmmelt, aluselt mis eelmisel aastal n-ö naelteks lõigati. 30 aasta jooksul, mil Utjupin Hiiu Kaluris töötab, on tal olnud neli laeva.
Tursk on hea, valge kala parem
Viimati käis Kiipsaare Taanis turska püüdmas. Ikka kuus seitse tonni jääd trümmi ja kahe-kolme päevaga neli-viis tonni puhastatud turska lisaks. Ikka nii, kuidas merejumal annab ja traal püüab. Kala müüsid mehed Taani firmale Fishbro Danmark, kes Hiiu Kaluriga koostööd teeb.
Utjupin ütleb, et kuigi tursk on viis korda kallim kala, selle püügiga niipalju ei teeni kui valge kalaga – nii nimetab kapten kilu-räime.
“Kilu-räimega on kergem, korraga võtame merest viis-kuuskümmend tonni. Turska tuleks sama raha saamiseks püüda kümme tonni,” arvutas kapten. Keeruline oleks ka käsitsi nii suurt kogust turska puhastada. Sellegipoolest on kapten püügiga rahul. Üldiselt käib Kiipsaare tursapüügil harva, kord kahe aasta tagant.
Teenistus nii nagu kala tuleb
Kiipsaarel on kuus meest: kapten Vjatšeslav Utjupin, vanemmehhaanik Mati Saar, teine mehhaanik Ats Vasar, tüürimees Igor Kirilenko, vahetustüürimees Andrei Pavlov, traalmeister Ringo Timofejev, madrus Nikolai Hohlatšov.
Enam pole nii, nagu raudse eesriide ajal, et kui meremees pooleaastaselt reisilt välismaalt tuli, tellis kolm taksot vastu; esimese enda, teise mütsi ja kolmanda diplomaadikohvri jaoks ning siis sõideti kõrtsi. Isegi lennukeid renditi, et minna Tallinnast Leningradi või Moskvasse õlut jooma, kinnitab Utjupin. Meremehe palk oli 20–30 korda kõrgem kui tavalise nõukogude kodaniku palk. Kui insener sai 150 rubla, siis meremees 1000 ja 1500 rubla kuus.
Tükke tehakse ikka, kuid nii suurt palgavahet enam pole. Siiski on traalimehe palk ka praegu parem kui Eesti keskmine, varieerub tuhandest kuni 4000 euroni kuus. Kõik sõltub püügist, kindlat palka ei ole.
Suvepuhkus on pikk, juunist oktoobrini. Traalimees hambaid varna sellegipoolest riputama ei pea – 40 päeva eest on ette nähtud korralik puhkuseraha ja hiljem maksab Hiiu Kalur remonditööde eest. Meeskonna neli hiidlast jäävad remondimeestele appi, mandrimehed mitte.
