Esimene pilt
Ojaküla Järvemäed. Ei mäletagi, millal ma viimati siin käisin. Ega mitte oma esimesel avastusretkel märtsi lõpus 1999?
Koht on muljetavaldav. Kunagi asus siin tõepoolest järv. Põhja-lõunasuunaline kitsas veekogu, mille lääneservast kerkib järsult üles teravtipuline mägi. Tekkelt on siin tegu Litoriinamere luitestikuga. Küllap kujunes toona selle taha merelahesopistus, millest sai järv, millest nüüdseks saanud vesine sooriba – Järve padu. Rohustus valdab sinihelmika puhmastik ja roostik. Huvitaval kombel turritab sellest kuivavaid puurootse. Kas on ilmastik sademeterikkamaks muutunud ja seepärast puud suurenenud liigniiskuses hävivad?
Sellest rohujärvest tõuseb Järvemägi oma 18 meetrit kõrgemale, peagu kuni 46 meetrit merepinnast. Tipust avaneks vägev vaade, ent metsamüür on ees. Siiski paistis soolageda taguse metsa tüvede vahelt ilusti kätte järgmise, palju kõrgema mäe harjal valendav Kõpu tuletorn.
Teine pilt
Langid pole üldsegi koledad, kui neid vaid mõõdukalt juurde sigitataks. See Järvemägede lähiste lagedus nägi välja teab kus kaugel välismaal. Siin andsid tooni üheksavägised. Neid jagus ohtralt, nad olid tõeliselt vägevad, mõni lausa üle mu pea ehk üle kahe meetri. Milline üheksavägiserohtla! Pinnas on siin ilmselgelt lubjakivine. Sellest andis tunnistust kirev lillerikkus: härjasilmad, naistepunad, pajuvaagid, kellukad jne. Ning kubinal õitel ja õhus liperdavaid liblikaid kõige selle otsa.
Kolmas pilt
Hundilaasma mets. Vahi, milline Ayers Rock seal taamal paistis! Õigus jah, korrektne on kasutada aborigeenide nimetust Uluru. Haarasin fotoaparaadi, ent läbi kaamera jäi vaade tagasihoidlikum kui elava silmaga kaedes. Nojah, tegu järjekordse langiga, üpriski suurega. Üle selle langi kulgemas paljaks raiutud luitunud rohune luiteahelik, mõned harvad männid peal. Omapärane vaatepilt iseenesest.
Mõte läks siin omasoodu rändama. Ühest küljest valdab armutu lagedaks saagimine, samas kui teisalt ei tohi võtta “mitte üks peerutikk”. Pean silmas Rebastemäge, mille harjalt avanes varem suurepärane vaade üle metsade ja mere Saaremaani välja. Metsa sirgudes aga ehitati vaateplatvorm. Selmet üks väikegi vaatesiht tekitada, paljukest neid mände siis ikka eest oleks vaja võtta. Samamoodi võiks ju taasavada vaate Kaplimäelt põhja suunas. Kuid ei, valitsevad ainult äärmused. Sellest on kahju.
TAPIO VARES
