Miks just jöe, mitte oja vöi kraavi? Aga ikka uhkusest oma saare ja looduse üle ja kannustatuna maaameti kaardirakendusel olevast nimetusest. Guugli ja Delfi kaartidel on küll nimeks Meelste oja, aga olgu nendega.
Retke pöhjuseks on ikka huvi tallata senikäimata radu ja kasutada ära lumevaba talve järgset veel läbipaistvat ja läbipääsetavat vösamaastikku, et rohkem näha saaks.
Meie mönus seltskond – kuus meest, kaks naist ja kolm tüdrukut, hakkas pihta hoopis Kandlemänni juurest, kus kunagise Hiiu Tähe puhkeküla tähis lebab nüüd pikali maas ja külagi on juba mitu aastat omaette. Säält ränkasime esmalt Meelste jöe suudmesse mere äärde ja nautisime jöe lookeid, mis sääl olemas. Ei pääsend ka söjaaukudest, mida vene väed nii enne kui pärast teist Ilmasöda Tahkuna metsad täis kaevasid. Meelste jöe “delta” oli huvitav oma väikeste koskede ja laotud kivitammiga.
Tagasi üle suure tee hakkasime ränkama Kauste küla poole piki kraaviks ögvendet jöe kallast. Sinililled öitsesid ja vösa paistis ilusti läbi, nii et Kauste küla suvemajad näha olid. Sääl on mitmete tuntud tegelaste maju, aga et suvi kaugel, siis polnd askeldajaid näha. Väga ilus on suur rookatusega palkmaja veel ilusama kiviaiaga, mis
Marguse sönul meie Volli tehtud. Jögi voolab sääl kiviaia ääres ja praegu on veevulin lausa pärliks.
Edasi läks jögi algul kraaviks, siis suureks kraaviks ja löppes saarega veekoguga. Sääl pidasime väikese turgutuspausi, sest möned kasvueas organismid nöudsid kütust.
Nüüd läks pönevaks, sest paarisaja meetrisest laiast kraavist pöörab jögi keskelt metsa ning selle sai Peedu kätte ja läks teise Margusega kummisaapaid kasutades jälgima. Need, kel jalanöud polnud pölvini täiesti veekindlad, tegid vähese tiiru ja jöudsid metsa kaude taas jöeni. Sai sellest siis üle mindud ja kuivemat metsaränka pidi uuesti teistega ühinetud järgmise kaevatud kuivenduskraavi juures. Säältki läks jögi keskelt läbi korralikku märga padusse. Enne aga avastasime kraavis vöimsa konnakudu paiga, kuhu peaks kulleste ajaks taas piiluma minema.
Kuna mulle oli teada ka eriline metsaloomadele jahimeeste poolt antud jahiloomade jäänuste söömapaik, siis vaatasime ka selle üle. Konte oli parasjagu – pödra, metssea ja hirve pealuud ja muude kehaosade kondid, möni ots veel veriselt järatud. Säälkandis olen leidnud ka hundijulkasid koos jälgedega, seega kohalikud umbluudega maiustajad on teada.
Kuna jöe lätteni on säält kraavitagant nii 300 m ümber, siis seekordse paduala läbisime, kes kuidas ega saandki päris täied. Paks rohi, juurikad ja mahalangend roikad andsid kööluda kuni metsasihini, kust päris lätteni jäi veel sadakond meetrit. See oligi ehk köige pönevam. Jöe kallastel koperdades jöudsime töesti tegeliku alguseni, mille Töno oma gepsuga täpselt paika pani. Vesi tuli eemal olevast Karjaselja tee äärde jäävast rabast ühe rabaseljandiku alt. Muidugi vesi ei purskand, aga kujutlusvöime pani küll tööle ja hakatuse lombid olid ilusad.
Matkaseadmed näitasid
4–6 km pikkust ränkamist, aga kaunis rabamaastik nöudis nautimist ja nönda panime aga edasi, eeskujuks sügisel koolilapseks saav Kirke, kelle jalad ikka veel mitte väsind pold. Muku klubi president Inna arvas küll, et tuli vaid hetkeks metsa, aga tütar arvas teisiti. Need on need metsa ja jöe völud!
Tagasiteel kasutasime mönusaid metsa sihte-teid ja kui Peedu meid Merineitsi
arendusküla tagusele suurkraavile töi, oli üllatusi palju. Esmalt see, et nii vägev kraavitus on tehtud, kus leidub vöimsaid 3–4meetriseid valle ja sügavustki on
2–3 meetrit, laiusest rääkimata. Lausa Merineitsi kanjon Vanajöe oru körvale!
Näha oli, et körvalt metsast ja padudest käib sääl palju hirvi-, kitsi ja muidugi metssigu, kelle songitud maad oli kogu retke trassil. Möni pödrajälg oli ka. Üle kanjoni käis aga ehitustegevus mitmel krundil – tore tödeda, et elu on tulemas Tahkuna metsa kasvöi ainult suvekski.
Siis hakkasime otsima ammu nägemata lühtrikuuske, mis mitmetel netikaartidelgi tähistet. Kurb oli aga näha, et selle kunagi 27 m körge ja 3,4 m
ümbermöödus viieharulise puu aeg on vahepääl otsa saand.
Latv ja oksad murdund, kuusk ise kuivand. Huvitava leiuna oli sääl körval kunagise Tahkuna militaarraudtee vagonett, millele toetus vägev raudäke ja veidi eemal lebas suur randaal.
Ületasime veel paar sügavat kraavi, läbisime veidi räga ja ennäe, Kandlemänd paistis. Retk tehet, palju nähet ja 11,8 km rängat – tore oli.
Retkejuht
URMAS SELIRAND
