Jõulujuttu kirikuõpetaja Simsoniga

Paar päeva enne jõuluõhtut seati paika kuusk Kärdla kirikus ning siis oli sobiv aeg rääkida jõulujuttu EELK Hiiumaa kogu­duste vaimuliku Hüllo-­Kristjan Simsoniga.
Kas teie peres päkapikud ja jõuluvana käivad?
Hüllo-Kristjan Simson: Jaa, päkapikud toovad aeg-ajalt komme ja selles on emme Triin neid abistamas. Mõnikord aga on abiliseks hoopis meie viiest lapsest noorim, Birgitta (10), kes vanaemalt saadud taskuraha selleks käiku paneb. Kindlasti ootab kogu pere – ka vanemad õed Hanna-Maria (13) ja Katharina (17) ning Johannes (22) ja Jonathan (23) jõuluvana, kes viimastel aastatel on kingikoti salamahti ukse juurde jätnud. Jõuluvana rollis olen ühe korra ise ka üles astunud – mitte oma lastele, vaid ema töökohas lastepeol. Aga see amet mulle siiski väga ei meeldinud. Kui lapsed olid väiksed, võtsime neid ikka kirikusse kaasa. Aga vanemas eas on neil ise otsustamise õigus. Sunnimeetodit oleme üritanud vältida, mõeldes ka enda lapsepõlve peale, mis oli enda valikute järgi. Leerini ei ole neist keegi veel jõudnud. Arutamisi, rääkimisi, vaidlemisi toimub pidevalt ja erinevatel teemadel – rohkem tehnilistel, aga ka usuteemadel. Pigem huvitab küsimus, kuidas universum on üles ehitatud kui see, kes selle kõik käivitab.
Kas tänavused jõulu­pühad kirikus on sama­sugused nagu varem?
Jõulud on armastuse ja rõõmu pühad – see on nii olnud ja on ka sel korral. Eelmise aastaga on sarnane, et elame pandeemia tingimustes, mil valitsus kutsub inimesi koju jääma. Eks see ikka mõjub – kirikusse tulijate arv vähenes eelmisel aastal ligi poole võrra ja väike kahtlus on, et jõulujumalateenistusele võib nüüd veelgi vähem rahvast tulla. Tuleb tunnistada, et ärevust oli ühiskonnas tunda aasta tagasi ja seda on lisandunud – üha murelikumaks teevad kõrge hinnatõus, lõhed ühiskonnas ja välispoliitilised pinged. Sellises olukorras toetub kristlik inimeste lohutus veendumusele, et Jumal ei pane kellelegi suuremat koormat, kui ta kanda jaksab. Kõigile inimestele on lohutav, et siinilmas läheb kõik mööda, miski ei jää püsima. See on tarkus Vana Testamendi Koguja raamatust, mis paneb küsima, kas pidev ja kiire kasv, laienemine ja suurenemine tähendab igal juhul progressi, edasiminekut ja helget tulevikku. Üle pika aja on tulemas valged jõulud – kui ilma­prognoos paika peab. See toob silme ette ilusad talvepildid – valguse, kirkuse, helguse. Teisalt meenuvad külmades kirikutes peetud jõuluteenistused, kui kolme, vahel nelja järjestikuse missa järel oled ikka päris läbi külmunud. Selles mõttes on kiriku­õpetaja töö, aga ka organisti töö tervist kahjustav. Hea, et Kärdla kirikus on nüüd soe ja siin enam külmetada ei tule.
Kuidas oled harjunud 50. verstaposti ületamisega?
Vastan nii, nagu vastas Liidia Piilberg oma 103. sünnipäeval. Küsisin temalt, mis tunne on selles vanuses olla ja ta ütles, et mitte mingit vahet ei ole – ikka sama nagu kahe­kümneselt. Peale oma 50. sünnipäeva olen koguduseliikmete õnnitlemisel soovinud õnnistatud küpsemist igaveseks eluks. Küpsemine on aktiivne protsess. Kui valmis oled, siis on see protsess lõppenud,
st maine elu on läbi. Seda võib nimetada ka vananemiseks – aga siis ikka positiivses võtmes. Meie ühiskonnas arvatakse tihti, et vananemine on midagi koledat ja seda peaks kuidagi takistama. Imestan isegi, kuidas noores eas tundusid 40–50aastased inimesed õudselt vanad. Varem see niimoodi ei ole olnud – pigem on vananemine olnud positiivne nähtus ja inimest ei lõigatud elust välja peale mingit tähtpäeva. Elu läheb edasi ja see võib toimuda erineval kujul. Tähtis on mitte ennast ise välja lülitada, jäädes suhetest ja kõigest muust kõrvale.
Millest algas Su tee kiriku juurde?
Kiriku juurde tulemine on protsess, seal ei ole ainult üks mõjutaja, vaid see oli kasvamine. Mul on eri etapis olnud kõrval erinevad isikud. Kiriku ja kirikuõpetajatega hakkasin kokku puutuma lapse­põlves, sest mu ema Sirje Simson oli kunstiajaloolane ja kui ta katalogiseeris kirikute kunstivara, käisin temaga kogu aeg komandeeringutel kaasas. Samuti olin tihtilugu emaga kaasas kunstiajaloo tundides, mida ta erinevates koolides andis, tutvustades euroopa kunsti, mis on suures osas kristlik kunst. Varajases lapse­põlves oli mu mängumaa ema töökohas Kadrioru lossis, kus asus kunstimuuseum ning hoiti nii Rode altarit kui Notke “Surmatantsu”. Minu ema ristiti paar kuud peale mind ja mu õde 90ndate alguses. Pärast seda tegi ta kirikutööd ja töötas mingi aja konsis­tooriumiski. Kui rääkida isast, kelle nime ma kannan – Kalju Simsonist, siis tema mõjutus oli see, et ta laulis jõulude ajal “Püha ööd”. Tal oli sünnipäev enne jõule ja ma mäletan, et selleks ajaks tõi ta alati kuuse. Jõuluõhtut me ei pidanud, aga mingil ajal ta seda laulu laulis. Ise laulsin ma “Püha ööd” esimest korda RAMi poistekooris, kus oli minu kõige peamine kokkupuude kirikumuusikaga. Laulsime ladinakeelseid missasid ja Ave Mariasid ja kõike muud. Venno Laul seletas alati lahti, millest me laulame. Esinemisi oli nii palju, et kõik jäi pähe. Seda ma olen hakanud alles viimasel ajal tähele panema, et see kindlasti väga palju mõjutas mu hilisemaid valikuid. Teoloogia õppimise mõte oli mul juba nõukaajal. Usu­teaduste instituut oli siis ainus haridusasutus, mille diplom kehtis ka läänes. Asusin seal õppima, kui jõudsin 30ndatesse eluaastatesse ja teoloogilise mõtlemise alal pean enda mõjutajateks Uku Masingut ja Arne Hiobit – neid mõjutajaid on veel.
Mis muutusi on toimumas kogudustes?
Kõige rohkem on koroonaaeg just eakamatele kirikus­käijatele mõjunud – nemad olid varem igal korral kohal, kui jumalateenistus toimus. Kui koroona tuli, siis jäid nad koduseks ega käinud üldse väljas. Nüüd, kui on vaktsiinid sees, julgetakse jälle tulla. Uusi kogudustesse tulijaid – kes läbivad leeri – on stabiilselt umbes kümme inimest aastas, tullakse ka pereti. Mulle meeldib praegune aeg selles mõttes, et kes liituvad, tulevad teadlikult, mitte muud, näiteks ilusat pulma saama. Nad tulevad sellepärast, et on jõudnud äratundmisele ja teinud otsuse, et tahavad olla koguduse liikmed. Ja nad käivadki iga pühapäev kirikus. See tendents oli juba varem märgatav, enne koroonat. Tegeleme nendega individuaalselt ega ole leerigruppe teinud. Nii on kasvanud Reigi ja Kärdla kogudused. Liikmeannetajate poolest on Reigi ja Kärdla kogudused kõige suuremad, ühel aastal üks ees, teisel teine, jäädes 60–70 vahele. Emmaste ja Käina kogudustes on ligi 40 igaaastast liikmeannetajat, Pühalepas 15–20.
Annetajad ja teenistustel käijaid ei pruugi üldse kattuda. On neid, kes käivad teenistustel, aga annetust ei tee ja vastupidi. Teenistustest võtab osa ka inimesi, kes pole luteriusku – näiteks metodiste, kel ei ole Hiiumaal kogudust.
Kas pühakirja tuntakse praegu paremini?
Pigem on vastupidi. Minu meelest nõukogude aja koolis õpiti Piiblit rohkem tundma kui praeguse aja koolis ja ühiskonnas oli kristlik kultuur toona inertsist veel tugev. Viimane, kes Hiiumaal usu­õpetuse tunde andis, oli minu andmetel Irina Luik Paladel. Antti Leigri käsitles neid teemasid enda sõnul ühiskonnaõpetuse raames. Vaimulikud, kes on rohkem lastega kokku puutunud kui mina, ütlevad, et paljud lapsed ei teagi, mis raamat Piibel on. Näha-kuulda on, et igapäevakeeles kasutatakse palju Piiblist pärit väljendeid ja vanasõnu, aga enamasti ei teata nende päritolu või seost piiblitekstiga. Näiteks vanasõna – oma silmas palki ei näe, aga teise silmas pindu näed – on Matteuse
ja Luuka evangeeliumist. Mitme filmi või seriaali puhul on märgata, et tiitrite tõlkija ei seosta piibli­tsitaate Piibliga, vaid proovib neid kohti sõna-sõnalt tõlkida. Selle asemel võiks võtta eestikeelse Piibli ja leida täpse tõlke sealt.

Küsis KATI KUKK