Jalakates on midagi võõrapäraselt paeluvat. Vähemalt minu jaoks. Lapsena Virumaal elades ei teadnud ma neist midagi, sest toonases kodukandis neid lihtsalt ei kasvanud. Üks puu siiski oli, mu koolitee servas, ühe maja hoovis. See tundus mulle kuidagi nii imelik.
Ei mäleta, kuidas ja millal ma ta nime lõpuks teada sain: jalakas. Või äkki oli hoopis künnapuu? Sest Eestis kasvab looduslikult ju tervelt kaks jalakaliiki.
Harilikule jalakale on üritatud külge tembeldada negatiivset aurat. Ei tea, miks küll? Kuigi jah, temast veidi rohkem meeldib mulle künnapuu. Tundub kuidagi lahkema loomuga – kui juba tunnetuste maailma libiseda. Ta lehed ei ole nõnda rasplina karedad kui jalakal, pigem vahel päris siledad ning kauni ebasümmeetrilise kujuga. Aprillikuus õitsele puhkedes värvivad raokeste otsas rippu õisikud puu kaugelt äratuntavalt veinipunakat tooni.
Kaua aega peeti künnapuud Hiiumaal väga haruldaseks, ent ajapikku selgus nende kasvukohti järjest enam. Künnapuid kasvab Tärkma puisniidul, Lugusel, Hellamaal, Sigalas ja mitmel pool veelgi. Hellamaa künnapuude krooniks on üks vana pahklik puu, tüvi samblaroheline ja kuju ainult talle iseloomulik.
Sigalas kasvas aga väidetavalt üks Eesti künnapuurohkemaid metsi. Kasvas. Sest paari aasta eest võeti sealne kunagisest puisniidust sirgunud mets maha. Pilt oli troostitu – kõik need sügavad vesised roopad singerdi-songerdi, risu ja räga laiali. Ega sealt õiget metsatulu küllap saadudki. Õnneks jäeti künnapuud kasvama. Ikkagi looduskaitsealune liik.
Tihedam künnapuudega trehvamine on juhtunud mul taas tänavu, kui Pärnumaal Saarde valla mail ringi liigun. Juba maikuu algul jäid silma siinsete metsateede ja taluasemete õitsvad jalakad, kes enamasti künnapuudeks osutusid. Miskipärast näikse see kant neile hästi sobivat. Ei saa öelda, et siin ülemäära palju salumetsakasvualasid leiduks, ent mõned siiski, künnapuid koha ilmestuseks juures. Peale selle pärnagi.
Tundub, et künnapuu on olnud siinsetel aladel hinnatud hoovipuu. Väga paljud talukohad on ammu tühjaks jäänud, ent künnapuud on jäänud.
Ma ikka ei harju ära nende rohkusega siin ja aina on hea meel, kui mõni uus künnapuu taas ette juhtub. Näiteks üks augustikuine õhtupoolik, kui Kutjalt otse Kilingi-Nõmme poole astusin. Paremal läikles Aasovi meri, paar künnapuud teepervel sirgumas. Nojah, tegelikult on ses paigas endise Aasovi talu maadele kaevatud pikk-pikk karjäär, mis veega täitunud ja nüüd juba roostikku kipub kasvama. Aasovi meri aga kõlab nii uhkelt, et ei saa kohe mitte seda kasutamata jätta!
No ja sealt edasi järgnes künnapuid juba trobikonnas, lausa metsatukana. Muide, et mitte valvsust kaotada, viskas sekka ka ühe jalaka. Enamasti on need künnapuud mitmetüvelised, mis viitab kunagisele mahasaagimisele. Nüüd jäetakse nad aga puutumata, samas kui ümbritsevad metsad on juba suuremas osas maha võetud. Kohaliku elaniku sõnul eelistas ta sajandi algul kooliteed astuda pigem ringiga, veidi peljates seda vähemkasutatavat otseteed, kus kogu teekond kulges sügava metsa vilus. Nüüdseks on aga Saarde valla metsad paiguti peagu täielikult lankideks muudetud. Selline metsade korraga “uuendamine” tundub uskumatu, ent kahjuks paratamatu kurb tõsiasi ta on.
Nonde künnapuude kestendav koor meenutab mulle elavalt nelja aasta eest Kreeta saarel Omalose platool nähtud haruldaste kreeta tselkvate tüvesid. Tselkvad, nagu üldse paljud jalakalised, olid laialt levinud Tertsiaaris, enne jääaega. Õnneks suudavad jalaka perekonna esindajad edukalt kesta veel meie ajastulgi.
Üheks mu lemmik-künnapuuks on saanud Kutja külas endises popsikohas kasvav suur ja vist päris vana puu. Ta sirgub heinamaanõlval, on üle kolmejalase tüveläbimõõduga sihvakas ja mitmeharuline laia võraga puu. Kevadel nägin teda punakas õiekoonis, nüüd augustikuul haljas lehestikus. Võra pole just küll kõige tihedam ja leidub mitu kuivanud oksa, ent ehk elab ta veel kaua. Vast ei leia jalakasurm teda üles…
Siin vanal eluasemel kasvab teisigi laialehiseid puid: tamm, pärn, vaher, saar, aga eeskätt künnapuud. Igas vanuses, ei jõua neid kokku lugedagi. Mitu puud on ka nõlva all heinamaa ja metsa piiril. Küllap on nad kõik alguse saanud sellest põlisest künnapuust?
Koht on tõesti paeluv. Istuda siin näiteks siis, kui loojuv päike vajub vana künnapuu okstes allapoole, selja taga lillas õies metskurerehade mass ja õunapuudelt ubinad pikka rohtu sabisemas, ees heinamaa ädal tirtsude sirinat täis. Ja peakohal lennuharjutusi tegevate pääsukeste sädistav parv.
Lähedalasuva talu pererahvas on pidanud plaani see nõlvaheinamaa kuuski täis istutada. Sest tegu olevat “keerulise niitmisalaga”. Eks muidugi igaüks toimeta oma maal enda äranägemise järgi, aga kahju oleks, kui kaoks selle metsaküla kultuurmaatükk, mille keskel see vana künnapuu nõnda uhkelt praegu sirgub.
