Jaagup Kreemi üllatav seos Hiiumaaga

Piret Eesmaa

Mul ei ole võib-olla kõiki Terminaatori plaate kodus riiulil olemas, aga mul on miljon mälestust oma teismelise- ja vara­kahekümnelise east, mille taustaks on mõni Termika lugu. Täiesti juhuslikult klapib üks neist tänase intervjuu konteksti kui rusikas silmaauku. Terminaator tuleb Hiiumaale esinema Saunabussi peole. Minu esimene mälestus Terminaatorist on “Juulikuu lumi” saates “7 vaprat”, mis oli meie iganädalase saunaõhtu nael. Selleks ajaks tulid kõik leiliruumist välja ja võtsid sauna eesruumis diivanile ritta. “Kaitseta” mängis ühe meie kooliteatri etenduse lõpus. Ja kolmas eredam mälestus on laulust “Carmen”, mille ainetel õpilasmaleva rühmajuhina vaarik­apõõsaste vahele kadunud lapsi manitsesin ja hüüdsin: “Peeter-Peeter, mida sa teed!” näiteks. Nad ütlesid, et see töötas väga hästi. Kindlasti on selliseid minusuguseid palju. Sellepärast ei saanud ma jätta kasutamata võimalust küsida Jaagup Kreemilt mõned küsimused sel puhul, et Terminaator Hiiumaale tuleb.

Esiteks. Palju õnne Terminaatorile 35. sünnipäeva puhul!
Suur aitäh!

Aga sellega seoses kohe küsiks ka – 35 aastat, vahepeal pausi ei olegi teinud – kas tõesti ära ei väsi?
Ei absoluutselt mitte. Olen ikka öelnud, et kui teed oma asja hingega, südamega ja ausalt, siis ei väsi ära. Ausus on kõige tähtsam, enda ja publiku vastu peab aus olema.

Sa alustasid Terminaatori tegemist 13-aastaselt, kooli keldris…
Jaa. See oli meie toonane kitarrist ja bändi kokkupanija, Arch (Arno) Veimer, kes mind bändi võttis. Või noh, nad tegid seal bändi ja siis keegi ei tahtnud lauljaks hakata ja mulle öeldi, et ühtegi pilli nad mulle ei anna ja kui tahan bändis olla, siis pean laulma hakkama. Noh, ma siis hakkasin. Ma tegelikult juba tol ajal, ehk siis 13aastasena, lugesin hästi palju luulet ja see ei olnud mulle raske. Alustasimegi bändiga nii, et võtsime Heiti Talviku, Doris Kareva ja Viidingu sõnad ja neile siis tegime muusika. Nagu ikka, kui ise veel ei mõista kirjutada. Eks me proovisime ise ka, aga need lood on nüüdseks unustuse hõlma vajunud.

Aga kui nii varakult alustasid, ega siis vist ilma Terminaatorita enam elada ei saagi?
Ei, loomulikult mitte. Kõik inimesed on ju oma harjumuste orjad natuke. Ma küll ei tea ühtegi muud tööd või ühtegi muud asja, mida ma tahaks teha. Mul oli lapsena kaks varianti – kas hakkan aarde­kütiks või bändi tegema. Nende kahe vahel pidin valima ja valisin bändi.

Aga milliseid aardeid? Kas pärli­püüdjaks Austraaliasse või kuidas?
Ei, mitte pärilipüüdjaks, aga peaaegu. Kõige suuremad aarded on ikka ilmselt põhja läinud vanade laevadega. Mul vend tegeles merearheoloogiaga ja oli sellest huvitatud ja mina siis jõlkusin ka temaga kaasas igal pool. Ta käis allveearheoloogia klubis ka ja siis ta võttis ikka väikse Jaagupi ka aeg-ajalt sinna kaasa. Olin vist ainult mingi 13–14aastane, kui esimest korda sukeldumas käisin ja see hakkas mulle meeldima. Sukeldun täna­päevani, ainult aardeid pole veel leidnud.

Kas mõni teine liige on ka sama kaua bändis olnud?
Ei. Bänd on selline elusorganism, mis kogu aeg areneb ja muutub ja liigub edasi. Kuigi praegu ma küll tunnen, et need liikmed, kes täna bändis on, nendega me oleme küll täiusele suhteliselt lähedal. Ei tahaks küll, et keegi sealt praegu kuhugi läheks, püüan ise siis olla ka nii palju hea inimene, et keegi ei tahaks ära minna. Kuigi ega see ei ole nüüd nii olnud, et kui liige vahetub, siis kohe oleks mina või keegi teine kedagi välja visanud või mingi probleem olnud. Teinekord lihtsalt tahetakse edasi liikuda ja midagi muud teha.

Kes need on selle peaaegu täiusliku Terminaatori liikmed siis praegu?
Kitarril mängib Taavi Langi, trummidel Roland Puusepp, basskitarril Henno Kelp, klahvpillidel René Puura, kes on meie kõige värskem liige, aastakese meiega olnud. Ja meie bändi tegev­produtsent ja helivõlur, nagu mulle meeldib öelda, on Ergo Ehte.

Aga ma küsiks ikkagi veel selle pikaealisuse saladuse kohta. Sa ütlesid, et oma asja tehes ei väsi ära, aga no mõnikord vast ikka tuleb mõni raskem koht. Kas selleks puhuks sul on mingi mõte või asi, mis aitab üle sellest väsinud punktist?
Ma kutsun siis tavaliselt bändi kokku ja ütlen, et nii, nüüd on vaja teha hopp! ja panna järgmine käik sisse. Muud nippi pole. Siin on jälle see, et bänd on elav organism ja kui bänd on hea ja sõpruskond hea, siis see aitabki. Vahel ma sõidan ka mootorrattaga lihtsalt pea tühjaks. Kuhugi kaugele maale ja sõidan ja sõidan ja kui siis tagasi tulen, on akud jälle laetud.

Tead sa umbkaudu, mitu kontserti on Terminaator selle 35 aasta jooksul andnud?
Oi, ei! Neid on nii palju olnud. Ikka tuhandeid. Kui mõelda, et meil on aastas umbes 100, paremal aastal 150 kontserti, kehvemal 70, siis kokku tuleb ikka täiesti aukartustäratav number.

On küll aukartustäratav, tõepoolest. Kas mõni neist on kuidagi eriliselt meelde jäänud?
Eks see meie viimane sünnipäeva­kontsert. See, mida tegid Jüri Kartul ja Magnus Müürsepp, selle kontserdi tegev­produtsendid ja kunstilised juhid… Seda ei ole Eestis keegi teine varem teinud. Meie ise ka ei ole varem kunagi midagi sellist teinud. Ma kohe huviga ootan, mis siis saama hakkab, kui Termikas nelikümmend saab. Kahtlen, kas keegi vahepeal sellest latist üle hüppab või selle kõrgemale ajab.

Räägi natuke, mis seal toimus?
No ütleme nii, et terve Eventechi ladu oli selle kontserdi ajal tühi – kõik tuled ja viled ja kõik pandi mängu. Soomest veel tellisime silla, mis sõitis publiku kohal ülevalt alla, üldse väga palju eriefekte kasutasime, võimas vaatemäng. Ja siis muidugi külalised nagu Ott Lepland ja Tiit Kikas ja Elmar Liitma, kes kunagi mängis meie bändis ju väga olulist rolli. Siis oli mu tütar Annabel, kellega laulsime “Kaitsetat” koos ja see oli selline eriti hingestatud hetk. Oli ka minu muusikaline isa Hendrik Sal-Saller. Noh… Ma ütlen, et minu jaoks oli seal täiuslikkusest võib-olla ainult mõni gramm puudu.

Meil on olnud päris mitu intervjuud sel suvel, kus jagatakse elu emotsionaalsemaid kontsertelamusi – kas Sul on ka mõni selline?
Paraku ma jõuan üsna vähe teiste kontsertidel käia, sest mul on tavaliselt endal ka samal ajal kontsert. Aga sel suvel käisin näiteks Rammsteini vaatamas. Ja ma olen neid nüüd kokku juba neli korda näinud, aga kui uuesti tulevad, siis lähen kindlasti veel. Kuigi ma pean ütlema, et minu jaoks oli seal natuke liiga palju rahvast. Ma tegelikult pelgan seda, kui on palju rahvast ja üldse rahvamasside sees olemist. See meeldib mulle ainult siis, kui olen ise laval, ehk niiöelda teisel pool piirdeaeda. Aga Rammstein on muidugi tase omaette ja see oli väga suur ja võimas.

Hiiumaal esined saunapeol. Hiidlased on muide nii pühalikud saunaskäijad, et laupäeva õhtuti on ürituste korraldajad lausa hädas, et keegi ei tule kodust välja, sest kõik on saunas. Õnneks sina esined reedel ja saunapeol ka veel.
Aa, no siis on hästi!

Aga kas sa ise armastad sauna ja käid saunas?
No sauna vastu mul midagi ei ole, aga minu jaoks on põhiline ikka see eesruumis maailma paikapanemine. Selline külma maa inimene nagu ma olen, ma tundideks leiliruumi ei jää. Pigem istun meestega laua ääres ja arutan elu.

Mitu tundi sul läheb sellise saunatamise peale?
Ma arvan, et mingi 3–4 kindlasti. Suvel ma suur saunataja ei ole, pole ei aega ega tahtmist. Aga talvisel ajal ikka tulevad püha­päeva õhtuti bändikaaslased ja sõbrad külla ja käime. Joome nii mõnegi õlle ära. Teeme head süüa ka. Korralik saunapäev ikka.

Kuidas Hiiumaale tuled? Auto või motikaga?
Bändibussiga ikka. Pärast kontserti ma ei jaksa motikaga sõita. Toss on väljas. Me kõik anname kontserdil endast nii palju, et kui meil trummar mõnikord tuleb mootor­rattaga kontserti andma ja sõidab õhtul ööpimedas koju, siis ma ikka imestan, kuidas ta jaksab. Mina sõidan hea meelega bändibussiga. Hiiumaale me jääme ööseks ka, nii et see on veel eriti mõnus.

Aga siit jõuamegi viimase küsimuse juurde ilusti – millised on suhted Hiiumaaga?
Hiiumaaga on mul väga pikad, isegi ajaloolised suhted. Esimest korda vist käisin siin kuskil 1987–88. aastal kooliteatrite festivalil. Ja ma võitsin isegi parima mees­osatäitja preemia. Mängisime Aleksis Kivi “Seitset venda”. Aga ma olengi jäänud siin käima. Kärdlas on mul siiamaani väga palju häid sõpru, kellega ikka kokku saan ja Hiiumaa on mulle üks tähtis koht.

Suur aitäh ja näeme siis kontserdil!