Harda Roosna | Hiiu Leht Millisele kohale paigutub see preemia Teie rikkalikus preemiate, tunnustuste ja aunimetuste kogus?
Raimo Pullat: Eks iga tunnustus on omamoodi tähtis, aga see tunnustus on sümboolne Eesti ühiskonna jaoks. Tunnustusi on erialaseid, nagu doktorikraad, on riiklikke aumärke, aga see on tunnustus eraisiku poolt – üks Aadu Luukase preemiatest – ja minu mõistuse järgi tuleks Eesti ettevõtjatel sellest eeskuju võtta. Kui kiikame siit üle Soome lahe, siis kui palju on Soomes firmade preemiaid, stipendiume – Vihuri, Kone ja teised. Ühesõnaga siin on mõtlemise koht ja ma väga loodan, et ka Eesti on selleks küps.
Täna anti välja missioonipreemia, mis on olnud Teie missioon?
Minu elu on olnud selline, et olen olnud sunnitud tegelema suhteliselt keeruliste asjadega. Muidugi väitekirjad, neid olen kaitsnud kaks Eestis, ühe Soomes. Siis sai kümne aastaga ehitatud Niguliste kiriku taha Rüütli tänavale ajalooinstituudi hoonestik koos arheoloogiakeskusega. Tegime seda koos oma meeskonnaga – Raul Boberg, Erik Truuväli, Jüri Selirand, Raul Juursoo jt,
aga alustasime koos Karl Siilivasega. See ei ole mitte ainult minu seisukohast kõige tähtsam, aga ka Eesti kultuuri seisukohast siiski üks kõige tähtsamaid asju, et aastatepikkuse võitluse tulemusena õnnnestus tuua Saksamaalt tagasi Tallinna arhiivi äraviidud osa. See omakorda lõi eelduse mitmeköitelise Tallinna, meie pealinna ajaloo üldkäsitluse koostamiseks. Selles mõttes on olukord linnaajaloo uurimisel praegu ideaalne. Eesti poolt tegelesin arhiivi tagasisaamisega veerand sajandit ja kõige selle kohta võib lugeda minu kevadel ilmunud raamatust, mis on olemas ka Kärdla raamatukogus.
Teie koostatud teadustööde, artiklite, trükiste loetelu on muljetavaldavalt pikk ja sellele tuleb aina lisa – kas missioon ei ole ikka veel täidetud?
Kui taevaisa tervist annab eks siis teeme üht-teist veel. Praegu on põhiline, et oleks tervist ja saaks edasi töötada. Mis ma veel olen teinud, olen osa oma suurest raamatukogust kinkinud Eesti rahva muuseumile. See on veel muuseumil arvele võtmata, aga see töö käib. Esimese osa raamatukogust sai Eesti rahvusraamatukogu, siis sai Tartu Ülikool ja möödunud aastal kinkisin ka Tallinna Ülikoolile suure Poola ajalooallikate
sarja – ligi sada raamatut. Tänavu aasta ilmus mul, – piinlik on öelda, ma olen juba nii vana – kaks raamatut. Poolas ilmus mul kuues raamat “Tallinlase asjade maailm valgustussajandil”, millest on varem juttu olnud. Selle raamatu pühendasin Eesti vabariigi 100. aastapäevale ja ka Poola 100. sünnipäevale. Lisaks veel raamat Tallinna linnaarhiivi tagasitoomisest Saksamaalt. Kahjuks see müüki ei läinud, aga linn on seda jaganud neile, kel seda vaja – raamatukogudele näiteks. Olen rõõmus, et minu juhendamisel on kaitstud 18 kandidaadi- ja doktoriväitekirja, neist kolm välismaal – järelkasv on tähtis. Ja peaasi, et Hiiumaal oleks meditsiin heal tasemel ja kiirabiteenistus kvaliteetne, et inimesed saaks vajadusel abi.
