Hiiumaine “Räim tomatis” vallutas kuuendiku kogu planeedist

Peep Lillemägi

Allakirjutanul puudub teadmine selle kohta, et vahetult enne Esimest maailmasõda valminud Viskoosa kunstsiidivabriku uhke hoonetekompleks, mille rajamise ja kiire kokkupakkimise kohta sai lugeda eelmises Suvelehes, seisis Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse perioodil jõude. Asjad muutusid, kui Eesti oli punavõimu poolt taasokupeeritud ja Hiiumaalgi oli inimeste ees sageli valik, kas koonduda sotsialistlikesse ühismajanditesse või saada represseeritud.
“Eks kauasäilitatud kala suuremahulise tootmise vastu tekkiski huvi osalt seetõttu, et tegemist oli vangilaagritesse sobiva toiduga. Soolakala oli võimalik nii säilitada kui transportida,” ütles Hiiu Kaluri kauaaegne aseesimees Agu Kohari Kõrgessaare kalatehase ajaloo algusest rääkides. Hiiumaa ümbruses kala oli ja selle töötlemine sai kunagise kunstsiidivabriku müüride vahel uueks tegevusalaks päris mitmeks aastakümneks. “Hiiumaa kalakombinaat asutati hiidlastele kohaselt naljapäeval ehk
1. aprillil 1952. Legendi järgi valis tulevase konservi­tehase asukoha välja üks Moskva mõjuka punategelase, poliitbüroo liikme Anastass
Mikojani abidest, kui ta oli Hiiumaal näinud Viskoosa kunstsiiditehase varemeid ja viina­köögi korstent,” kirjutas Pekka Erelt “Eesti Ekspressi” ajaloorubriigis eelmisel suvel.
Too ajaloovaade jõudis leheveergudele kindlal põhjusel. Möödus ju mullu 60 aastat päevast, mil Kõrgessaare kalatehase tootmisliinilt tuli esimene karp praetud räime tomatikastmes (1961), mis ühelt poolt armastatu ja teisalt kirutuna leidis kindla koha kaubast hõredatel kaupluse­lettidel ja nõukogude inimese toidulaual. “Kui 60ndatel konservitehast tegema hakati, oli oluline koht Tallinna kalandus­tehnikumist tulnud sptsialistidel. Õpingute järel kehtis siis mitmeaastane suunamine. Noored inimesed tulid Hiiumaale, lõid siin pere ja jäidki siia. Saare demograafiale tuli see ainult kasuks,” rääkis Kohari. Toonase tippjuhi meenutuste kohaselt oli ettevõttes tegelikult kogu aeg probleeme tööjõupuudusega, sest Hiiumaal vabrikutööle soovivate inimeste hulk oli paratamatult piiratud. “Legendi kohaselt oli üks kindel kontingent mandrilt tulnud naised, kes olid meeste eest jalga lasknud. Piirivalve oli vahel ja mehed neile järele tulla ei saanud.”
“Hiiu Kalur” ostis kalatööstuse ära 1975. “Oluliseks tegevuseks sai elamuehitus, sest mujalt tulnud tööjõud vajas kortereid. Majad on Viskoosas tänagi alles ja inimesed elavad seal,” meenutas Agu Kohari. Kõrgessaare mehel Toomas Nõmmergal oli kalakombinaadiga kokkupuude lapsest peale, sest tema ema töötas seal pensionile minekuni. “Väga peeti lugu kombinaadi toonasest direktorist Vjatšeslav Vakkerist, kes hoolimata venepärasest nimest ja partei suuniste järele toimunud juhtimisest olnud väga mõistlik tippjuht,” rääkis mees, kes ise oli kalakombinaadi töökojas ametis poolteist aastakümmet 80ndate algusest alates. “Suurtootmise kõrval katsetati tehases toodangu laiendamiseks uusi retsepte. Üheks selliseks oli siig tomatikastmes. See, et head kala sedasi rikutakse, tundus kohalikele inimestele täiesti arusaamatu,” pajatas põline hiidlane. Eesti kalatööstustele andis hoobi sajandi­vahetuse eel saabunud Vene kriis. Senised turud kadusid, läänepoolsetele ümberorienteerumine oli keeruline. Toomas Nõmmerga kutsuti kala­tehasesse tagasi tööle veel 2000ndate alguses, kui asjad olid juba hapud. “Kahe nädalaga lammutasime liinid ning muu müügikõlbuliku masinapargi ja need viidi uute omanike poolt teadmata suunas. Kurb tunne oli,” lausus ta. Tehase muutumisest praegusteks varemeteks ja võimalikust tulevikust tuleb juttu vahest edaspidi.