ERAKOGU 1884. aastal astus nende pere õigeusku. Peeter õppis Emmaste (Tatermaa) kihelkonnakoolis, Riia vaimulikus koolis ja seminaris aastatel 1887–1897, mille lõpetas eeskujulike hinnetega.
Töötas köster-kooliõpetajana Kagu-Lätis Illukstes. Abiellus preestri tütre Olga Rudakovaga. Diakoniks pühitses ta Riia katerdraalis 4. märtsil 1901 ja preestriks 11. märtsil 1901 Riia ja Miitavi piiskop Agafangel.
Tema preestritegevus algas Karula koguduses, peale seda teenis ta Nõos. 1908. aastal siirdus isa Peeter Saaremaale Reomäele, 1909. aastal Mustjala kogudusse. Saaremaal tabas teda kurguhaigus. Peale ravi Saksamaal teenis ta Riia lossikirikus, oli tööl vaimulikus konsistooriumis ja gümnaasiumis usuõpetajana. Sõjategevuse lähenedes Riiale siirdus ta Doni äärde. Teenis Taganrogi piiskopkonnas ja oli piiskopi kantseleiülem. Õppis Doni ääres paiknevas Varssavi ülikoolis aastatel 1915–1920.
1918. a kodusõja ajal aitas isa Peeter punamadruseid, vestles nendega kristlikult, varustas toiduainetega ja juhatas eksinutele teed. Kui punased 1920. aastal vallutasid Taganrogi, taheti isa Peeter kui preester “kontrarevolutsionäärina” hukata. Juba teiste hukatavatega koos seina ääres seistes, ilmus äkitselt rahvahulgast üks neist punaväelastest, keda ta oli 1918. aastal aidanud ja tõi ta seina äärest ära. Isa Peeter jäi seekord ellu.
Ülempreestriks ülendati ta 15. juulil 1920. Eestisse tagasi tuli isa Peeter 1921. aastal. Õppis Tartu ülikoolis õpetajaks, teenis Helme-Tõrva kirikus (1924–1927) ja Suislepa kirikus. Igal nädalavahetusel kõndis isa Peeter ligi 30 km kirikusse ja tagasi.
Samuti tegutses ta kooliõpetajana Valga gümnaasiumis aastatel 1924–1933. Muuseas, õpilased kasutasid isa Peetri mantlit kirjavahetuseks poiste ja tütarlaste gümnaasiumite vahel.
Alates 1933. aastast oli preester Peeter Pähkel Petseri vaimuliku seminari õppejõud, õppeaineteks pühakiri, dogmaatika, filosoofia ja jutlustamine. Seminaris töötamise ajal ta lesestus. 1941. aastal sai temast Petseri Varvara kiriku vaimulik ja Petseri praost. 10. juulil 1943 pühitseti ta mungaks ja 25. juulil samal aastal pühitseti isa Peeter metropoliit Aleksandri ja endise Petseri ülempiiskop Nikolai poolt Tallinna Issandamuutmise kirikus Tartu ja Petseri piiskopiks.
Piiskop Peeter avaldas palju kirjutisi ajakirja Kirik väljaannetes. Lisaks koostas seminaris oma õppeainete masinakirjas raamatud.
Üks lugu, mis iseloomustab seda lihtsat ja tagasihoidlikku piiskoppi. Ühes maakirikus liturgiat teenides oli kohalik preester kutsunud linnast piiskopiteenistuseks esinduskoori. Piiskop Peeter ütles aga jutluses, et see on ülepakkumine. Talle oleks meeldinud tutvuda koguduse tavalise palvetamise ja laulmisega nii nagu see selles koguduses kombeks on.
Nõukogude võimu kehtestamisel ei tunnustanud Moskva patriarhaat tema piiskopipühitsust. Ta pandi keelu alla ja arreteeriti 26. juunil 1945. Valitseja Peeter võttis “kogu süü” punavõimu ees kui esikarjane enda peale, et päästa kohalikud vaimulikud ülekuulamisest (vrdl. Joh.15,13 „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.“).
Pihkva oblasti siseasjade rahvakomissariaadi vägede sõjatribunali otsuse järgi mõisteti ta süüdi 14. septembril 1945 VNFSV Kriminaalkoodeksi §58 põhjal ja saadeti kümneks aastaks Kemerovo oblasti Arljuki linna lähedale vangilaagrisse. Kinnipidamiskoha elutingimused kiirendasid tema maise elu lõpu lähenemist. Piiskop Peeter hukkus kaasvangide tunnistusel 62aastasena 20. augustil 1948. Tema hauakoht on teadmata.
Isa Andreas
EAÕK
