OMAR JÕPISELG
vallavalitsuse liige
Eesti omavalitsustel on tulemas raske aasta. Sellega tuleb nõus olla. Kuid ka kriisides peab hoomama enda positsiooni suures pildis.
Natuke statistikat. 2012–2017 kasvas Eesti KOV-de tulumaks 48%, Hiiumaal 41%. Hiiumaast ülespoole jäi 49 omavalitsust (79st, statistikas on liidetud kokku liitumiseelsete valdade numbrid). Meiega sama taseme peal olid näiteks Paide, Elva, Tartu, Saaremaa.
2017–2022 kasvas Eesti KOV-de tulumaks 55%, Hiiumaa vallal 56%. Oleme justkui kasvus keskmisele tasemele jõudnud? Kui numbrite taha vaadata, siis Hiiumaast ettepoole jääb 18 omavalitsust – Tallinn koos oma „kuldse ringiga“, Tartu oma „kuldse ringiga“, Kohila, Muhu ja Vormsi. Kohe meie järel on Tori, Häädemeeste, Elva, Kanepi ja siis juba pikem vahe.
Kas kasvame küll kiirelt, aga väga madalalt positsioonilt? Ei vasta tõele.
Juba 2012 olid Hiiumaa erinevad vallad tulude poolest elaniku kohta esimese kolmandiku piirimail. 2017 olid kolm Hiiumaa valda nende 20% hulgas, kes ei vajanud tasandusfondi abi. 2023 on Hiiumaa jätkuvalt nende Eesti üheksa omavalitsuse hulgas, kellele ei maksta tasandusfondi.
Mis seda loetelu ühendab? Eelkõige kasvav elanikkond. Vaadates aastaid 2017–2021, on näha sama muster nagu tulumaksu kasvus – kasvavad „kuldsed ringid“. 2022. aasta statistika on küll väga raskesti tõlgendatav, kuna Eesti elanikkond kasvas tervikuna 2,2%, võrreldes eelmise nelja aasta üheprotsendise vähenemisega.
Kuidas jagunesid senine kasvutrend (linnadest linnalähedale maale) ja Ukraina põgenike liikumine eelkõige, on keeruline eristada. Sellegipoolest võiks meid huvitada, kes on veel üle Eesti erandid sellest linnastumise mustrist?
Tori, Häädemeeste, Elva ja Kohila on lihtsalt natuke kaugemad tagamaad suurlinnadele. Rakvere +0,6% (1,5%, viieaastane kasv kuni 01.01.2023) on üks sisuline erand, sest Tallinn, Tartu ja Pärnu on oma piirides samuti hädas rahvaarvu hoidmisega. Eesti saared on teine silmapaistev erand – Vormsi +6% (+7,8). Muhu +2,7 % (+6,7%). Saaremaa -1,2% (2,7%) ja Hiiumaa -0,2% (2,1%).
Novembris muutis Statistikaamet oma metoodikat, tuues Hiiumaa uudistesse, kui kõige enam metoodika muutusest kannatanud vald – Hiiumaa rahvaarv vähenes 9%. Metoodika muutus seisnes paraku selles, et suudeti täpsustada kaudsete meetoditega, kus inimene oma põhiteenuseid tarbib ja füüsiliselt enamuse aega paikneb. Sisse kirjutatuid oli 2022. aasta 1. jaanuari seisuga 9547, statistiliselt 2021. aastal 9320 ja „täpselt hinnatuna“ 2022. aastal 8470 ehk 11,3% ei ela tegelikult siin. Saaremaal olid samad numbrid 31436/30975/29557, s.t. kohapeal ei ela 6,0% ja Muhus 1998/1919/1646, kus kohapeal ei ela 17,6%. Saared oleks justkui eristaatuses. Siiski Setomaa numbrid, 3208/3114/2848, kus kohapeal ei ela 11,2% ning Rõuge omad 5238/5180/4877, kus kohapeal ei ela 6,8%, tõestavad, et see ei ole üksnes praamipiletist tingitud.
Tugev identiteet ja populaarsus on kõiki neid väliste maksumaksjate tulusid nautivaid piirkondi ühendav tegur. Igati populaarsed suvituspiirkonnad Haapsalu, Otepää ja Pärnu ei anna piisavat identiteeti, et end sinna üksnes seetõttu sisse kirjutada. Koondina võib öelda, et Hiiumaa vald peab üleval 8,5 tuhande püsielaniku teenuseid 9,5 tuhande maksurahaga.
Kui eelnev oli statistika, siis nüüd järgneb minu analüüs, mis ei pruugi 100% tõsi olla. Palju võiks olla see lisamaksuraha, mida mandri keskmine vald pole eales näinud? Lähtudes Saaremaa valla 2023. aasta eelarvest vs Hiiumaa valla 2023. aasta eelarve esimese lugemise projektist, on Saaremaa maksu- ja tasandusfondi tulud 37,8 miljonit ja Hiiumaal 12,9 miljonit. Hiiumaa elanike arv on 3x väiksem, ehk peaksime nende teenindamisega Saaremaa tasemel hakkama saama 10,8 miljoni eurose maksu- ja tasandusfondiga. Põltsamaa vallal on 9380 elaniku juures samad tulud 10,75 miljonit, kuid see on vaja korrutada 0,9ga, sest Hiiumaal oli ju 8480 inimest üleval pidada = 9,68 mln. Märjamaal on samad tulud 8,49 mln, kuid elanikke 7424 ehk 8,49×1,14 = 9,67 mln. Vahe on saarlastega võrreldes kaks miljonit eurot ja mandri näidetega kolm miljonit eurot. Mis tähendab, et Hiiumaa valda laekub vähemalt kaks miljonit eurot “naftaraha“, võrreldes teiste sama suure püsielanike ja laste arvuga valdadega.
Lõpetuseks minu subjektiivsed järeldused:
Hiiumaa omavalitsus(t)e tulubaas on ajalooliselt tugev ühest küljest tänu rahalisele motivatsioonile läbi praamipileti soodustuse, ent veelgi rohkem läbi emotsionaalse ja ajaloolise sideme, sh suvekodu kohana. Seda sõltumata valitsejatest ja valitsemise kvaliteedist.
Kui arengud jätkuvad 2012–2017 tempos (nagu Saaremaa, Rapla, Rakvere, Mulgi, jt tugevad omavalitsused), oleks meie 2022 maksulaekumine siiski oluliselt väiksem – 11,4 miljoni asemel 10,4 miljonit.
Hiiumaa vald peab teadvustama oma küllalt erilist olukorda Eesti omavalitsuste hulgas. Jõukuse allikaid hoidma ja kasvatama ning püüdma ühekordseid tulusid püsiva kasvu saavutamiseks investeerida.
„Naftaraha“ võib kaduda olude muutumisel mõne aastaga, seetõttu on seda mõistlik kasutada investeeringuteks ega tohiks kasutada püsikulude tõstmiseks.
Hiiumaa põhitegevuse erinevad kululiigid, võrreldes Eesti keskmiste omavalitsustega, ei ole täna kuidagi alarahastatud, pigem vastupidi – mitmed teenused on näiteks ühed odavamad Eestis.
Nagu 40 meiega sarnase maavalla kogemus näitab, ei kasva seal rahvaarv, vaatamata sellele, et kõik omavalitsuse põhiülesanded on täidetud ja vabu lasteaiakohti palju. Elukoha valikul saab noortele otsustavaks elukvaliteet ja kogukonna tunne. Töökoht samuti, kuid paljudel käib see juba elukohaga kaasas. Elukvaliteedi vahe tuleb sisse just sellest, kui palju on seal maavallas muid teenuseid – ujula, tennis, sadamad, suusakeskus, jalgpallistaadion, kino, vabaajakeskus jne.
Me alahindame kogukondlikkuse mõju maksumaksjate otsustes enese sidumisel mingi piirkonnaga. Haapsalu ei ole enam piisavalt kogukondlik, kusjuures kogukonnad ei ole üksnes piirkondlikud. Purjetajad, tennisistid, jalgpallurid jms huvigrupid võivad samuti moodustada Hiiumaaga siduva üleväinalise kogukonna. Meie eeskujud Eesti omavalitsuste hulgast võiksid olla pigem Muhu ja Setomaa, kus side vallaga on seotud rohkem sisu kui rahaga.
Ajaloost on teada erinevaid näiteid „naftarahade“ kasutamisest. Norra avastas oma nafta Rootsi tagahoovina alles
1972. aastal ja on elatustasemelt möödunud nii Rootsist kui enamusest Euroopast. Maailma suurimate naftavarudega Venezuela suutis veel 1990. aastate õitsvast majandusest jõuda tänase vaesuse ja pankrotini.
Allikad:
https://www.fin.ee/riik-ja-omavalitsused-planeeringud/kohalikud-omavalitsused/finantskorraldus#tasandus-ja-toetusf
https://juhtimislauad.stat.ee/et/piirkondlik-statistika-3/kogu-eesti-1
