Hiiumaa Jahimeeste Selts 60

18. märtsil möödub 60 aastat Hiiumaa jahimeeste oma organisatsiooni asutamisest.
Jahipidamisega on Hiiumaal ammustest aegadest ikka tegeldud. Jahimehi ühendavat seltsi või muud sellesarnast siiski ei olnud siinmail olemas ja asi käis riiklikult kehtestatud reeglite alusel. Tänapäeval on jahimehed seoses mitmete asjaoludega nagu metsa- ja põllukultuuride kahjustused, seakatk ja koduloomade murdmine, üldsuse suuremas huviorbiidis, seega võiks huvi pakkuda ka praeguse Hiiumaa jahimeeste seltsi kujunemise lugu.
Aastatel 1945–1957 olid jahimehed arvel kohalikus spordikomitees. Seal peeti ka kogu asjaajamisega seotud dokumentatsiooni, anti välja jahipileteid ja võeti vastu igaaastast riigilõivu. Jahimehi oli 1950ndate aastate alguses arvel 100–120.
1953–1957 registreeriti Hiiumaa jahimehed Saarte jahindusklubi koosseisu, mis ei olnud hiidlaste jaoks soodne kehva laevaühenduse ja muude takistuste tõttu.
1957. a 18. märtsil võeti vastu otsus Hiiumaa jahi­majandi moodustamise kohta. Põhikiri kinnitati 28. mail. Valiti juhtorganid, konverentsid pidid toimuma kahe aasta tagant, vahepeal juhtis tegevust juhatus. Liikmeid oli asutamise ajal 84. Kuni 1967. aastani olid juhatuse esimeesteks Jaan Pähna, Lembit Märjamaa, Vambola Kibuspuu, Elmar Lepp jt. Jahimehed kuulusid 15 sektsiooni, jahimaa jagati jahipiirkondadeks.
Kõrgemal pool aga oli otsustatud moodustada kõiki jahindusorganisatsioone ühendav ENSV jahimeeste selts (EJS) ja viia seni mitmete organisatsioonide nagu VS Jõud, VSÜ Kalev jt juures tegutsenud jahindus­organisatsioonid ehk jahindus­klubid ühise juhtimise alla. 18. jaanuaril 1967 Tallinnas Laial tänaval toimunud seltsi asutamiskoosolekust võtsid Hiiumaa Jahimajandi esindajatena osa allakirjutanu Viljar Rajaveer ja Madis Nõmmik.
Ilmselt oli otsustatud anda jahinduse suunamine mets­a­meeste kätte eesotsas metsa­majanduse ja looduskaitse ministri esimese asetäitja Feliks Nõmmsaluga ja nii ka tollase partei juhtimisel asi kujunes.
Hiiumaa rajooni täitevkomitee andis korralduse nr 24 1. märtsist 1967 Hiiumaa jahindusklubi organiseerimiseks. Orgkomiteesse määrati senise Hiiumaa jahimajandi juhatuse esimees, metsa­majandi peametsaülem Viljar Rajaveer (esimees), liikmed Endel Maltsar EKP rajoonikomiteest, Edgar Männing rajooni täitevkomiteest, Johannes Jalakas julgeolekust, Elmar Kastanje Hiiumaa jahimajandi revisjonikomisjonist ning jahimehed Ilmar Kõrgemaa ja Jaan Pähna. Kes nad välja valis, ei ole mulle teada, ilmselt rajooni juhtkond sellega tegeles. Klubi asutamiskonverents oli 26. märtsil 1967, juhatas Maltsar – 286 relvadega varustatud jahimeest oli ju piiritsoonis vaja hoida partei ja julgeoleku silma all.
Hiiumaa jahimajand lõpetas tegevuse, anti üle varad: veoauto GAZ AA, kaks stendimasinat ja kolm stendi­püssi. Kinnitati Hiiumaa jahindusklubi põhikiri, valiti juhatus koosseisus Viljar Rajaveer – esimees, Madis Nõmmik – aseesimees, Elmar Kastanje – sekretär, juhatuse liikmed Olev Suik, Uudo Mäll, Vitali Navoznõh, Ants Remmelg, Heinrich Sihver, Lembit Märjamaa, Endel Maltsar ja Ilmar Kõrgemaa. Tegutses 15 jahisektsiooni, sama aasta juulis võeti vastu jahimajanduskava, mille koostas Ülo Parik Tartust. See andis kindlamad alused jahinduslikuks tegevuseks.
1969 kinnistati jahisektsioonidele hooldusalad. See ühtlustas jahimaade koormust ning pani jahimehed rohkem tegelema ulukite hoolde ja järelvalvega oma jahialal. Seni oli jahimaade koormust reguleeritud lubade eraldamisega jahipiirkondadesse, mille kohta oli palju rahulolematuseavaldusi – tahtsid ju kõik minna ikka parematesse kohtadesse.
Üleriigilise jahiseltsi moodustamisega viidi kõigi jahindu­sorganisatsioonide tegevus ühtsetele alustele, seati sisse nõuded asjaajamisele, aruandlusele ja lisasöötmisele. Esialgu tekitas jahimeeste seas pahameelt liigne tsentraliseeritus: vabariiklikus seltsis tuli kinnitada eelarved, töötajaid ei saanud ise tööle võtta, toimusid kontrollid-revisjonid jne. Tegelikult ei olnud korra nõudmine asjata – jahimeeste atesteerimine, söödahoidlate ja lisasöötmiskohtade sildistamine koos vastutava isiku nime ja telefoninumbriga andis üldsusele infot ning kohustas jahimehi oma tegevuse eest rohkem vastutama.
Vabariiklikud jahimeeste kokkutulekud said väga popu­laarseks ja täidavad siiani jahimeeste ühendamise ja jahinduse populariseerimise rolli. Esimesest kokkutulekust Toila-Orus võtsime osa, olgugi, et ei suutnud tugevamatega eriti konkureerida. Meie laske­spordiga tegelejad kasutasid väikesekaliibrilisi püsse, liikuvate märkide laskmist Hiiumaal ei olnud ja vastav kogemus puudus. Seoses sellega meenub jooksva põdra laskmisel seltskonna üllatus ja suur naerulagin, kui meie “mees metsast” oli padruni laadimisel kasutanud suitsuga püssirohtu ja peale lasku kadus kohtunikelaud valgesse suitsupilve!
Jahinduse arengut siinmail võiksid iseloomustada mõned tähtsündmused. 1964/1965 oli esimest korda Hiiumaal näha metssiga, 1969 toimus esimene põdrajaht Tubala metskonnas. Seni oli meile eraldatud mõni põdra­luba Läänemaalt, 1970 toodi esimesed viis punahirve Vigalast, 11. veebruaril 1971 peeti Villem Lehtsalu tabatud legendaarse hundi peied. See hunt oli üksiku erakuna aastaid saarel elanud, andnud jahimeestele võimalusi ühisjahiks ja kolhoosidele põhjust vajadusel vasikaid maha kanda. Hundi tabamise eest makstud preemia­rahadest lasi Villem,
naljamees nagu ta oli, asja­armastajast skulptoril ja kiviraiduril Vitali Navoznõhil teha hundi kuju. See paigaldati Ristimäele, hundi maiste jäänuste matmispaika, kuid kahjuks vandaalid purustasid selle. Tegelik hundi tabamiskoht oli Hiiumaa keskosas, Vasikaselja metsas.
Samal aastal põhjustas Hiiumaa jahimeeste seas suurt pahameelt EJS nõu­kogu ning metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi poolt peale surutud jahimaade eraldamine Tallinna jahindusklubi (JK) kahele sektsioonile – Lauka ja Metsa­majandi hooldusaladelt 14 300 hektarit. Viimane katse neid maid tagasi saada tehti siis, kui hakati sõlmima jahimaade kasutamise lepinguid. Meie soovisime võtta Tallinna jahimehed Hiiumaa jahindusklubi liikmeteks, millega algul oli nõus ka rajooni juhtkond. Pärast Tallinna JK esimehe Lumi visiiti meie täitevkomitee esimehe juurde asi muutus ja praegu tegutseb nendel maadel Tahkuna jahiselts.
Seoses põtrade riigile müügi kohustusega paranes klubi finantsolukord niivõrd, et saime hakata mõtlema oma ruumide soetamisele. Üksi oleks ehitamine siiski meile ülejõukäiv olnud ja kuna jahindus oli niikuinii metsamajandusega tihedalt seotud, projekteeriti tulevane hoone ühiselt Hiiumaa metsamajandiga, mis oli ka tiitlikandja ja lepingute sõlmija.
Läbi raskuste ehitaja leidmisel ja ehitusmaterjalide hankimisel sai Väike-Tiigi 8 hoone valmis ja anti ekspluatatsiooni 1986 septembris. Praeguseks tegutseb hoones Riigimetsa majandamise keskus, Hiiumaa jahi­meeste seltsi kasutada on kaks ruumi.
Kogu jahindusklubi juhtimisega tegelemine põhitöö kõrvalt ei olnud laienenud tegevusvaldkondade tõttu enam võimalik, seetõttu oli vaja leida tugev tegevjuht. Klubi asutamise järel kohe sobivat ei leitud. Asi paranes, kui 1974. aastal tuli tööle Arvo Maivel, kes oli väikeste vaheaegadega ametis üle 30 aasta ja kujundas suuresti praeguse Hiiumaa jahimeeste seltsi näo. Raamatu­pidamise hoidis korras nõudlik ja täpne Anne Salin.
Sel ajal hoogustus ka jahi­laskmine, mida vedasid entusiastid Elmar Jääger omakonstrueeritud sise­lasketiiruga liikuvate märkide laskmiseks õhkrelvast, ja Ülo Sinisoo haavli- ja kuuli­tiirude ehitamisega. Jahisektsioonid ja hooldusalad olid tollal moodustatud majandite või asutuste juurde, et need saaksid vaba aja veetmise korraldamisel anda oma töötajatele materiaalset abi.
Eesti iseseisvumise järgses suuremate jahiseltside lagunemise ja “omaküla” väikeste organisatsioonide asutamise tuhinas suutsime Hiiumaal säilitada ühise jahiseltsi praeguse nimega MTÜ Hiiumaa Jahimeeste Selts (HJS). Eraldus küll Hiiu Kaluri sektsioon, mille hooldusalal oli vahepeal riigi jahipiirkond, nüüd on see Leluselja jahiseltsi nime all iseseisev üksus ega kuulu HJS koosseisu. Sellele vaatamata on meie koostöö endiselt hea. Seltsi ei kuulu ka Tahkuna jahiselts.
Väiksemad, endiste majandite baasil loodud sektsioonid on nüüdseks liitumiste käigus muist kadunud, Hiiumaa jahimeeste seltsi on jäänud seitse jahtkonda. Jahtkondadel on eraldi jahi­piirkonna kasutamis­lepingud, oma eelarve ja teenitud vahendid seltsi alakontodel. Raamatupidamine on ühine ja keskuse kulud kaetakse jahtkondade eelarvetest selleks ette­ nähtud vahendite arvelt.
Arvestades Hiiumaa saarelist asendit, on hea, et seltsi jahipiirkonnad tegutsevad ühe mütsi all, samuti on meil hea koostöö teiste jahiseltsidega. Saarel elavad jahiulukid aga ei tea piiridest midagi ja liiguvad kogu saare ulatuses.
Lootma peab, et ka maakonna jahindusnõukogu mõistab jahipiirkondade iseärasusi ja selle alusel käsitleb Hiiumaad rohkem ühtse tervikuna.

Viljar Rajaveer