repro Esitletakse August Pulsti mälestustel põhinevat raamatut “Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale”, mis kõneleb Torupilli Jussist ja tema kaasaegsetest. Seda tutvustab väljaande koostaja Krista Sildoja. Värvikatele memuaaridele annavad hoogu Sildojade pärimusmuusikapere rahvapillilood.
Torupilliga hunditaltsutajast Teesu Hindrekust ja veel vähemalt kaheksast Hiiumaa tuntumast torupillimehest jagab rahvasuust pärit tõsi- ja naljajutte allakirjutanud.
Torupillikuninga Juhan Maakeri lugu avab oma vaatenurgast ajakirjanik Aivar Viidik.
Pärimuspäeva kroonib Hiiumaa kirjaniku Jegard Kõmmuse koostatud Hiiumaa muistse vägimehe Leigri lugude uustrükk. Murdekeelseid jutte “Iiu Leigrist” loeb Emmasteotsa hiidlane Tiina Koit.
Pärimuspäev Hiiumaa muuseumi Pikas majas Kärdlas, Vabrikuväljak 8 algab 16. juulil kell 13.
Ehe Hiiumaa raamat
1914. aastal Sõru külas sündinud kirjamees ja rahvaluulekoguja Jegard Kõmmus pani kodukoha rikkalikest rahvajuttudest ja mahlakast kõnepruugist vaimustatuna 1960. aastal paberile tervikliku eepiliste jutustuste sarja Leigri juhtumustest Hiiumaal.
Mullu detsembris lugejateni jõudnud raamat on kirjutatud Emmaste Sõruotsa murrakus. Teisele trükile on lisatud murdekeelsete sõnade seletused, väljendid ja kohanimed. Samuti leiab huviline raamatust Hiiumaa kaardi Leigri olulisemate tegevuspaikadega.
Kogumikule lisab rannaküla-meeleolusid saare oma kunstniku Liia Lüdig-Algvere Hiiu rahvariietest ja eluolust inspireeritud akvarelliseeria “Leivakõrvane”. Kujundaja Krista Saare on kuus akvarelli ja muistendit sobitanud hea silma ja oskusliku käega kokku tõeliselt hiiulikuks teoseks.
Mitu naist oli Leigril?
Üks Hiiu raamat ei saa läbi ka ehthiidlaslike krutskiteta. Leigri naise nime ümber tekkinud kelmikat segadust selgitas Jegard Kõmmus 9. veebruaril 1982 Nõukogude Hiiumaa veergudel ilmunud leheloos: “Aastaid tagasi, kui ma kirjutasin lugusid Hiiu Leigrist, oli vaja anda ka nimi Leigri naisele. Tõllu naise nimi oli teatavasti Piret. Et nimed klapiksid, saigi Leigri kaasa endale tookord nimeks Maret (Mare). Hiljem meenus mulle, et olin Leigri naisele nime pannes viltu lasknud, aga siis pole seda enam võimalik olnud trükisõnas parandada. Tagantjärele tuli meelde, et Leigri naise nimi oli hoopis Tiiu. Too selgub sellest, et siis ja veel praegugi on Sõruotsa rahva seas käibel ütlus: “Leigri Tiiu peseb kangud (kangaid)”. Seda öeldakse siis, kui vaikse ilmaga laineummik kohisedes randa murdub. See ennustab peatselt läänekaarte tuuli. Käesoleva seletuse kirjutasin selleks, et hajutada eksiarvamust, nagu olnuks Leigri naisel kaks nime või veelgi hullem – süüdistada Leigrit kahe naise pidamises.”
Vaimne testament
Jegard Kõmmuse südameasjaks oli, et esivanemate rikas vaimuvara ei kaoks unustuse hõlma, vaid saaks tulevastele põlvedele edasi antud. “Noored iidlased, käigi oma saar risdati-pöigiti ja pitkuti-püuti läbi, siis löiati veel palju änam kohdasi ja nimesi, müsusd Leigerd meele tuladavad. Pangi nee meele ja reekigi nesd oma lasdelasdele kut ennemuisdisd muinasjüttu,” paneb Sõruotsa kirjahiidlane meile hiiulugude lõppsõnas südamele.
Läinud aasta detsembris avaldatud “Iiu Leigri” esimene trükk võeti lugejate poolt hästi vastu ja on läbi müüdud. Raamat pälvis ka Eesti kultuurkapitali Hiiumaa ekspertgrupi aastapreemia.
“Iiu Leigri” uustrüki leiavad huvilised Hiumaa muuseumi Pika maja ja Sõru muuseumi raamatulettidest ning Magnuse raamatuärist. Murdekeelne ja hiidlaste omast vägimehest rääkiv proosaeepos jõuab ka Apollo ja Rahva Raamatu kauplustesse üle Eesti.
Helen Kõmmus
rahvaluuleuurija
