Igavestena tundunud hiiglased, Käina alevi paplipuud, mis terve sajandi selle paiga sümbolitena taeva poole kõrgusid, on nüüdseks viimseni ajalooks saanud.
Arborist Heiki Hanso soovitas võtta pap-list pistoksi, neil juurduda lasta ja istutada sinnasamasse, kust vanad paplid maha võeti. Väärt mõte!
Ka vabadusvõitlejate read on hoogsalt vähenenud. Kui Eesti vabadusvõitlejate liit loodi, oli liikmeid 4000, praeguseks 800. Aeg teeb oma ja vanad võitlejad lahkuvad igavikuradadele.
Mis või kes tuleb asemele?
See, et liidu liikmed Eesti vabadusvõitluse ajalugu jäädvustavad ja noortele edasi annavad, on muidugi tänuväärt. Kuid kas piisab sellest, kui säilitada mälestused?
Üheks vabadusvõitluse vormiks läbi aegade võiks pidada ka laulupidu. Laulupidude traditsioon sai alguse 19. sajandi teise poole alguses olles siis eestlaste kui kõigi teiste rahvastega võrdse rahvuse eneseteadvuse kasvatajaks. “Kas siis selle maa keel/ laulu tuules ei või/ taevani tõustes üles/ igavikku omale otsida?” küsis Lätimaalt pärit Kristjan Jaak Peterson.
Vastus on võib küll!
Seda on tõestanud tänini kestvad laulupeod, millest on kujunenud rahva ühtekuuluvuse väljendaja.
2003. aastal kanti UNESCO Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude tava inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.
Sama hästi võiksime Eesti vabadus eest võitlejate nimekirja kanda kõik need tublid inimesed, kes aasta otsa laulukoorides ja tantsuringides harjutavad, et siis suurel peol taas meie iseolemist kinnitada.
2. juuli 2019
