Hiidlastele tehakse pai – tippude tipud tuuakse koju kätte

Harri Rinne

Hiiumaal on suvel palju häid, kõrgetasemelisi sündmusi ja üritusi. Selgi suvel on meil neid juba mitu selja taha jäänud ning tulemas on palju veel. Kui aga muusikast päris ausalt rääkida, siis nii head nädalat kui järgmine (25.-31. juuli), pole veel olnud ja ei tule ka. Koguni neli kontserti tegijatelt, kes on kõik absoluutselt oma instrumendi tõelised meistrid. Neid tahetakse igal pool kuulata ja näha, aga kasvõi Tokyos, Berliinis või New Yorgis tähendab see fännidele mitu tundi sõitmist, lootusetuid parkimiskoha otsinguid, rahakoti korralikult avamist. Hiiumaal mitte. Tuled kohale, kusjuures poolmuidu, ja muudkui naudid.

Esimest korda saame laval näha ja kuulda Soome akordionisti ja heliloojat Kimmo Pohjonenit.
Tegu on mehega, kes alustas pereamsamblis pilli mängimist 8-aastaselt. Algul muidugi rahvamuusikaga, aga varsti tulid juurde rock, jazz, klassika ja teised žanrid. Ta on käinud ka Buenos Aireses akordionil tango mängimist õppimas käinud. Pärast Sibeliuse Akadeemiat, mille ta lõpetas nii rahvamuusika kui klassika alal, järgnesid esinemised rahvamuusikaorkestris.
Orkester Pinnin Pojat oli väga hinnatud ja populaarne, kuid Pohjonen ei jäänud loorberitele puhkama, vaid laiendas oma musikaalseid otsinguid. Ta on olnud laval erinevate koostööpartneritega, alates kasvõi King Crimsoni trummi- ja kitarrimängijatest kuni tantsijateni välja. Praeguseks ta on olnud sooloartist umbes 20 aastat, kuid kompamised nii instrumendi kui ka iseenda loomingulistel piiridel jätkuvad.
Tema käes jätab akordion oma rahvamuusika juured sinnapaika ning muutub šamaanliku hääle ja kõla allikaks. Pohjoneni esinemist ja loomingut kirjeldatakse sageli sõnadega „ürgne jõud“ või „meeletu metsik energia“. Tema virtuoossust ja julgust oma instrumendi piire laiendada võrreldakse tihti Jimi Hendrixiga.
Mees on mänginud kindlasti igal kontinendil ja andnud üle 1000 kontserdi väljaspool kodumaad. Tuttavad on talle nii Albert Hall, Carnegie Hall kui ka Austraalia farm, kus tegi muusikat koos lammaste ja traktoritega. Ka Eestis on ta mitte nii haruldane külaline, kus osalenud presidendi vastuvõtul kui ka laulu­lava üritustel, Nargen festivalil, ning teistel väiksematel ja suurematel lavadel erinevate koosseisudega. Ta on teinud koostööd paljude Eesti muusikutega, sel aastal muuhulgas ka Tõnu Kaljustega Birgitta festivalil ja Eesti Filharmoonia kammerkoori sünnipäeval.
Üldiselt näeb akordionisti kontsert välja nii: mees, pill ja tool. Üks lugu ja kummardus, teine lugu ja kummardus. Mitte Pohjoneniga. Paljud fännid teavad enamvähem mida oodata, kuid Pohjoneni kontserdid pole kunagi üksteise koopiad – juhtuda võib mida tahes.
Helistasime Kimmole ja küsisime maestro käest mõne küsimuse.

Mis võiks olla kõige meeldejäävam kontsert Sinu 1000 kontserti hulgas?
Kindlasti Leigo järve kontserdid. Tõnu Tamm on lihtsalt imemees. Ta on mind kolm korda sinna kutsunud. Kui sa oled viimane esineja, siis sinu esinemise ajal tuleb see tulepallide laviin, nagu terve rand põleks, need leegid vee alt, see on täiesti fantastiline, pöörane kogemus.

Sa oled esinenud üsna palju Eestis ja ka koos Eesti muusikutega. Mis suhe Sul Eestiga on?
Eesti meeldib mulle väga. Kui vaid mõelda, kuidas eestlased end vabaks laulsid. Kuidas nad on suutnud oma identiteedi säilitada. Kuidas nad hindavad, austavad ja hoiavad oma kultuuri. See on kõik väga muljetavaldav. Ma olen lisaks esinemistele siin palju ka puhkusel käinud. Mulle meeldib väikese masinaga maal liikuda, Eestis on nii toredad maastikud ja vaated.

Ja milline on sinu suhe Hiiumaaga?
Ma olen Hiiumaal mitu korda käinud. Eelmisel suvel näiteks sõitsin Vespaga Rohukülast üle ja tegin Hiiumaale tiiru peale.

Mäletan, et sinu kontsert oli nagu astuks keeristormi sisse ja saaks raputatud. Pärast sa ei tea, kus sa oled ja kes sa oled. Aga ütle palun nendele hiidlastele, kes võtavad julguse kokku ja tulevad sind kuulama, mis neid ees ootab?
Põhiliselt ma püüan anda kogemuse, elamuse. Ma eriti ei mängi üksikuid lugusid ega ütle vahepeal „Aitäh“. Esinemine on enam-vähem tervik. Muidugi võib vahel ka polka sekka sattuda. Kui on surround-sound ja valgus-show, siis see annab nii heli- kui visuaalsele kogemusele palju juurde. Tihti juhtub, et ma satun ise ka esinedes nii-öelda sügavasse vette ja jalad ei ulatu põhja.

28. juuli kell 19.30
Kärdla Yachts-Service’i elling:
Kimmo Pohjonen Soolo
Piletid hinnaga 35 ja 25 eurot
müügil Piletilevis

Hiiumaa Homecoming hakkas pihta juba 2006. aastal. Või päriselt aasta varem, kui Pavel Strugalevi ütles Dmitri Bulgakovile: “Te olete muusikud, miks te siin Hiiumaal ei mängi?“ Mehed läksid Ermo Mäeotsa juurde ja nii saigi festival alguse.

Kui kaevuda veel sügavamale festivali saamislukku, siis sai see tegelikult alguse juba 1982. aastal, kui üks nelja-aastane poiss sai esimest korda Hiiumaale, tänu vanemate kuulsatest näitlejatest tuttavatele. Ema-isa püüdsid poega harida, tassisid teda igale poole, kuid poiss – Dmitri – tahtis vaid ja ainult Hiiumaale. Siia ongi ta käima jäänud ja siia rajas omale ka elamise, kui võimalus avanes. Töö on Dmitril praegu Tallinnas, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.
Hiljem tulid muusikutest sõbrad suviti siia temaga koos aega veetma ja nendega, vähemalt suure enamusega neist, juhtus seesama. Nad tahtsid ka uuesti ja uuesti just Hiiumaale. Festival on nende mõtteis terve aasta – meenutavad läinut ja unistavad järgmisest. Stefano Ferrario, itaallasest viiulimeister, soovib pilte Hiiumaa igast aastaajast. See kõik kõlab ilusti ja teeb Dmitril südame soojaks, ent teisest küljest: eks ta tahaks festivalile kogu aeg ka uusi muusikuid kutsuda.
See üritus, Hiiumaa Homecoming Festival, on kõigile osalejatele väga tähtis. Mujal antakse kontserte tasu eest, õpilasi õpetatakse raha eest. Mitte siin. Pigem vastupidi: paljudelt nõuab Hiiumaale tulek äraütlemisi ja kohustustest loobumist, keerulist ja natuke kulukat reisikorraldust jne. Aga siia nad tulla tahavad.
Festivaliks tulevad siia ka instrumendid. Sel aastal, näiteks, tuuakse
Alexander Kobrinile Saksamaalt kolm klaverit: üks väga suur tiibklaver, teine „normaalne“ tiibklaver ja siis veel „tavaline“ klaver. Kui festival läbi, viib veo­auto need ja personali tagasi.

Dmitri Bulgakov, ma kuulsin et sel aastal on teid kokku 26 muusikut, elate 4-5 kohas ja teete proove ja tunde ka neljas kohas. See kõlab ainuüksi logistiliselt juba väga keeruline. See festival peab sulle väga tähtis olema?
See on kõige tähtsam osa mu elust. Kui ma peaks valima oboe mängimise ja Hiiumaa Homecomingu korraldamise vahel, ma valiks festivali.

Lisaks kontsertidele on teil ka meistri­klassid. Ühe õpetaja kohta on üks, kaks või maksimaalselt kolm väga head muusikut, kes tahavad veel paremaks saada. Seekord kuulutasite välja, et ukrainlasest muusikud on eelisjärjekorras. Palju neid sai siia tulla?
Meie 15st õpilasest 12 on Ukrainast pärit. Nad läksid pärast 24. veebruari Poola, Saksamaale, Itaaliasse ja sealt me nad üles leidsime, rohkem riigist välja polnud vist saanudki.

Missugust muusikat me selle aasta kontsertidel kuulame?
Homecomingul ei sunni meid ükski produtsent ega mingi väline surve. Omakeskis vestleme ja valime muusikat, mida tahame mängida. Ma hindan meie publikut siin Hiiumaal. Eks nad vaatavad kava ja kui see tundub meeldiv, siis nad tulevad. Võib-olla vahel on mõni helilooja, natuke modernsem, kes võib olla suurem väljakutse, ent see võib asja just huvitamaks teha. Ma ei tahaks teha kava, kus on ainult „kerge klassika“, aga ka mitte kava, kus oleks muusikat ainult 1900. või 2000. aastatest. Vahel võiks vürtsiks olla midagi, mis pole nii tuttav, kuid mitte liiga palju. Alustame esimese kontserdi Mozartiga, lõpetame viimase Arvo Pärdi Mozarti-teemalise heli­loominguga.

Kontserdid toimuvad Kärdla kirikus, piletid hinnaga 15 ja 10 eurot on müügil Kärdla kultuurikeskuses, Piletimaailmas ja kohapeal enne kontserdi algust. Ukraina kodanikele tasuta.
25. juuli kell 19.00 Kärdla kirikus: W.A. Mozart, A. Shor, F. Poulenc, A. Dvorak, R. Tillmetz, J. Brahms
27. Juuli kell 19.00 Kärdla kirikus: P. Juon, B. Lyatohynsky, C. Saint-Saëns, C. Franck
29. Juuli kell 19.00 Kärdla kirikus: G.P.Telemann, R. Schumann, A. Pärt, B. Britten, A. Schnittke, S. Prokofiev