Mõtteis ujuvad mälestused Kassari Sääre tirbist. Sellest jaanieelsest. Kujutlesin, et talvel võiks noist hetkist mingi jutujupi kokku keerutada. Lõin päeviku lootusrikkalt lahti ja… Psähh, kui napisõnaline ma tookord olin! Ja ei oska miskipärast nüüd ka peast mingit roosat uduheietust kokku keerutada.
Päevikus seisis vaid: “Kassarisse. Sääre tirbi kadastikud muutuvad raadamise järel ilusaks. Angerpistide valge vaht tupsudena, kibuvitsad õides: tugevroosasid ja peagu valgeid. Päike loojus. Suudlused vees. Maasikad kõrtel.” Kõik. Kogu moos.
Aga võtta siis jõululaupäeva hilisõhtu? Seegi oli tore käik. Päevik: “Poolkuuvalgel, luigehääled, pardid, sõtkaste tiivavihin, vaikne peegeldav meri, tulukesed silmapiiril. Kõpu majaka plinke kauguses ühel pool, teisal siinsamas kadakane kõrge maarant kui pangapealne, millel hea seista ja olla…” Jälle kõik.
Noh, vahest hakkavad mul lõpuks sõnad otsa saama, ei luuleta enam maid ja ilmu vahutades kokku? Lisaks siis vähemalt ilusaid fotosid siia? Teadupärast ütlevat üks pilt rohkem kui tuhat sõna. Kuid… mul ei ole Sääre tirbilt tehtud mitte ühtegi klõpsakat. Noh, hüva, siis võtan oma kakskümmend aastat vana joonistuse siinkohal uuesti kasutusse. Ja lisaks veel lõigu tollasest 2000. aasta 13. juuni käigust kah. See sai pealkirjaks “Roosiõites Kassari”.
“Aina kadakad, kadakad ning ikka uuesti kadakad. Tormituultest maadligi ja rässakad, visalt juurtega pinnases kinni. Samas, mis pinnasest siin üldse rääkida saabki – puha kiviklibu vaid. Aga kui palju värve on suvi sellele puistanud! Välud kollendavad kuldkannide mustrist, lisaks angerpisti ja madaraid, sinatavaid hiireherneid ja valevaid anemoone, kohtab peagu ainult läänesaartel esinevat tui-tähtpead, härjasilmadest ja kukeharjadest rääkimata.
Vasemal langeb nõlv järsult alla, saades kokku mühava ja vahuseid laineid vastu lükkava merega. Keset kiiskavheledaid klibuvalle punavad päikses küpseks saanud esimesed maasikad. Paar sammu eemal katab randa lihavate merikapsaste sinakas vöönd. Mõned neist uhkeldavad kopsakate õisikupuhmastega, millest levib tõelist meelõhna.
Kuid on veel üks lõhn, mida tuulepuhang ajuti ninna toob. No muidugi! See on ju roosilõhn. Nii magus ja peen ja õrn, et isegi merikapsaste oma ununeb jalamaid. Kassari ja kibuvitsad kuuluvad lahutamatult ühte. /—/
Jah, need õied… Küll erkpunased, küll kahvatupunased, roosad ja heleroosad, kuni valgeni välja. Keskel pilku ja mesilasi püüdmas kollaste tolmukate sõõr. Just sellised, mis maha jäävad, ent mälupilti eredalt talletatuina läbi aasta saadavad. Sellised, mis panevad ennastki kiidulaule laulma ja õhkama, kuni uuel suvel end taas Kassari klibuväljadelt leiad. Saamaks kinnitust, et nad ikka tõepoolest olemas on.”
Oh aegu, oh sõnavoolu, oskan ma nüüd vaid hiljem siia otsa lisada…
