Eesti antidopingu ja spordieetika sihtasutuse juhatuse liige Henn Vallimäe ütles Vikerraadio saates “Spordipühapäev”, et Kreeka-Rooma maadleja Heiki Nabi dopingujuhtumit asutakse rahvusvahelises spordikohtus (CAS) arutama 11. mail.
Kahekordne maailmameister ja Londoni OM-hõbe Heiki Nabi andis eelmise aasta alguses võistlusväliselt dopinguproovi, kust leiti keelatud ainet letrosooli. Aprillis avati Nabi dopinguproovi B-proov, mis osutus samuti positiivseks. Seejärel määrati sportlasele ajutine võistluskeeld, misjärel Nabi selle alt ajutiselt pääses, võisteldes Poolas olümpiaeelsel kontrollturniiril.
28. juunil määrati talle aga kaheaastane võistluskeeld. Nabi pöördus juba siis CASi, paludes esialgset õiguskaitset, et säilitada võimalus võistelda Tokyo olümpial, kuid CAS ei rahuldanud tema taotlust.
36aastane Nabi on öelnud, et kaheaastane võistluskeeld on liiga karm karistus, kuna tal ei ole aimu, kuidas keelatud aine tema organismi sai. Seetõttu pöördus ta sügisel taas CASi. Algselt pidi istung olema 26. jaanuaril, kuid koroonapandeemia tõttu lükkus see edasi.
“Maikuu esimesel poolel tuleb siis lõplik CASi istung. Sinna on määratud kolm kohtunikku. Standard on selline, et ühe kohtuniku määrab CAS ise, siis valitud kohtunike seast apelleeriv pool ehk siis Heiki Nabi pool ja meie siis saame valida ühe kohtuniku. Piltlikult öeldes nagu kahe poole kohtunikud ja siis üks neutraalne kohtunik. See siis langetab sellise lõpliku otsuse. Elame-näeme, kuupäev on paigas. Hetkeseisuga on see 11. mai. Iseasi, kas nüüd sellel kuupäeval see otsus tuleb, aga vähemalt istung on 11. mail.”
“Ainuüksi selle avalduse sisseandmine läks meil maksma kahepeale kokku
42 000 Šveitsi franki ja pluss siis advokaatide palgakulud ja nii edasi,” selgitas Vallimäe.
“Selle juhtumiga kerib rõõmsasti kuuekohaliseks numbriks, kui mõlema poole kulud kokku lugeda.”
Küsimusele, kas antidopinguliikumises on lahendamata probleeme, millest kõva häälega rääkida ei julgeta, sest on teada, et puhta spordi nimel võitlus käib ja ei saa anda vastaspoolele eeliseid, vastas Vallimäe: “Organisatsioone on ja üldistatuna on hallid tsoonid pigem sellised, et keelatakse mingisugune meetod või mingisugune – näiteks aine – ära, mida ei suudeta siis sajaprotsendiliselt kontrollida.”
“Toon lihtsa näite, et kui meil kasvuhormooni kasutamine on keelatud, anaboolsed steroidid on keelatud, siis on ikkagi avalik saladus, et kui neid mikro- või millidoosides kasutatakse, siis nad on n-ö püüdmatud. Sest see periood, kui sportlane õhtul läheb magama, näiteks kella üheteistkümnest kuni hommikul kella viie-kuueni, siis need millidoosid reeglina on haihtunud,” jätkas Vallimäe. “Ja siis pigem tuleb püüda neid mitte niivõrd selle keha seest analüüsiga, vaid pigem selle kasutamisega. See on üks hall tsoon.”
“Minu jaoks on muidugi dopingumaailmas kõige suuremat ärevust tekitav üldse see, et näiteks ametlikult on meetod kolm ehk siis bioloogiline manipuleerimine ja geenidoping keelatud meetodid, aga ei ole ühtegi ametlikku testi, millisel määral siis need rakumanipulatsioonid, geenimanipulatsioonid, kuidas seda tuvastatakse, millised on need testid, kas need testid on ka valiidsed, kas nad ka peavad, on tõenduslikud. Ja tegelikult seda head vastust ei ole ka WADA-l,” rääkis Vallimäe. “Sellepärast andis ka rahvusvaheline olümpiakomitee
WADA-le suure ressursi, nii et kõik Tokyo olümpiamängude proovid ja edaspidi minu andmetel ka maailmameistrivõistluste proovid külmutatakse kümneks aastaks. Ja eesmärgiga just, et kui need meetodid leitakse ja aprobeeritakse või tõendatakse, et siis hakataks ka seda võimalikku geeni- või rakudopingut uurima.”
“Aga see on nüüd selles mõttes täiesti tundmatu maa, me ei tea, mis seal toimub. Aga teada on see, et see võimekus ei ole väga paljudel riikidel. Seda võib võrrelda umbes tuumavõimekusega, et sama palju nagu on tuumariike, kuskil alla kümne, siis umbes on ka selline arv riike, kes on võimelised sellega tegelema. Iseasi, kas nad sellega tegelevad. Ja see on minu jaoks päris raske teema,” lisas Vallimäe. “Tegelikult, oleme ausad, trend ja tendents on ikka sellele, et kui küsida, kas testimine mahult väheneb, on stabiilne või suureneb, siis vastus on, et suureneb. Tähendab, et see üldine poliitika on, et teste tehakse rohkem ja seda näitasid ka viimased olümpiamängud. Siis teine küsimus, et kui teste tehakse rohkem, kas siis bürokraatiat on vähem? Vastus on, et paraku ei. Sellepärast kui meil seni WADA koodeks, mida uuendati ja oli selle juurde sellist seletavaid standardeid kuus, siis nüüd on meil lisandunud siis veel kaks. Nii et meil on WADA koodeks, pluss siis kaheksa abistavat rahvusvahelist standardit, mis on kuskil mahus 50–100 lehekülge. Kogu see bürokraatia, mis reguleerib dopinguproovide võtmist ja dopingu vastast ennetustegevust, on kuskil vähemalt 500 lehekülge. Pluss tulevad tehnilised dokumendid. See on nüüd see koht, kus on läinud see asi suhteliselt täppisteaduseks juba, bürokraatlikus mõttes ka.”
Paljud juhtumid rahvusvahelisse spordiarbitraaži lõpuks jõuavad? Selles valguses on oluline küsida, kuidas näeb antidoping seda, kuidas CAS töötab ja kui sisukad lõpuks on siis nende otsused, kui põhjendatud? “Oleme ausad, et meil ei ole ka sellist võimekust, iga CASi otsuse oleme eraldi läbi lugenud. Küll seoses Heiki Nabi juhtumiga on meie hea partner, advokaadibüroo sarnaseid juhtumeid läbi mänginud ja minul isiklikult on küll siiras usk nagu õiglusesse, et CASi otsused on ja peavad olema õiglased, nii sportlase kui ka siis selle juhtumi osas. Ja minul ei ole küll ühtegi okast hinges, kui CAS teeb siis sportlase suhtes õigeksmõistva otsuse, isegi kui see on näiteks mingi protseduuriline põhjus, mitte sisuline põhjus. Mina usun CASi võimekusse. Mina olen optimistlik. Kui see ei töötaks, siis plaani B meil ei ole.”
Ilmunud sport.err.ee
21. märtsil 2022
